Tramplaevandus

Tramplaevandus ehk prahiliiklus (inglise chartering traffic) on merevedude teostamine prahilaevadega aja- või reisitšarteri alusel. Kaupade vedu sadamate vahel kindlaksmääratud ajagraafikuta. Merekaubaveod jaotatakse olenevalt veetavate kaupade kogusest, laevade kasutamise viisist ning veoprotsessi korraldatusest trampvedudeks ehk tšartervedudeks ja liinivedudeks. Tramplaevanduses toimub kaupade vedu sadamate vahel kindlaksmääratud ajagraafikuta. Veotasu on kokkuleppeline ja sõltub nõudluse ning pakkumise vahekorrast.

Tramplaevandusega seotud mõisted

Tšartervedu (tellimusvedu) (inglise charter transport) on kauba või reisijate vedu laevaga, mis tehakse kliendi tellimuse põhjal väljaspool tavapäraseid sõidugraafikuid (sõiduplaane). Trampvedusid jaotatakse puistlasti ja vedellasti vedudeks. Tšarterteenindus (inglise charter service) on laeva rentimine merereisi(de) sooritamiseks või kindlaksmääratud ajavahemikuks. Trampvedudele (tšartervedudele) on iseloomulik massveoste ja suurte kaubapartiide vedu ühekordsete või lühiajaliste prahilepingute ehk tšarterite (inglise charter party) alusel.

Prahtimine (inglise chartering; affreightment) kujutab endast äritehingut laevaomaniku, laeva valdaja (reederi, laevaoperaatori) või selle esindaja (agendi) vahel, mille korral annab üks lepingupool teisele kasutada tema omanduses või valduses oleva aluse kauba vedamiseks teatud kindlaks merereisiks või kokkulepitud perioodiks. Teine lepinguosaline (prahtija) tasub laevaomanikule kokkulepitud summa (prahiraha) aluse kasutamise eest.

Prahtija (inglise charterer) rollis on kauba omanik/valdaja või mereveo teenuse pakkuja, kes transpordib merel kaupa laevaomaniku alusega, sooritades ühe merereisi (reisitšarter) või teostades kindlaksmääratud perioodil mitmeid merereise (ajatšarter).

Laevaomanike ja laeva kasutamise õigust taotlevate kaubasaatjate (prahtijate) vahel sõlmitakse prahileping (tšarter, tšarterleping). See on leping, mille alusel renditakse laeva lastiruumi täpselt määratletud osa või kogu laev rentnikule kindlaks perioodiks, kindlaks reisiks või reisideks. Prahilepingu üheks osapooleks on laevaomanik või laevaoperaator ja teiseks osapooleks prahtija.

Tšartereid jaotatakse kahte liiki: esimesse kuuluvad laevade tähtajaliseks prahtimiseks ettenähtud tšarterid ehk ajatšarterid, teise aga konkreetse lasti veoks kohaldatud tšarterid ehk reisitšarterid.

Kaupade trampvedusid ehk regulaarseid või mitteregulaarseid kaupade vedusid tšarteri ehk prahilepingu alusel tehakse tramplaevaga ehk prahilaevaga (inglise tramp ship; tramp vessel). Prahilaevad on laeva rentija (prahtija) käsutuses olevad, prahilepingu alusel kaupu vedavad veolaevad (kaubalaevad). Kaupade omadused määravad tramplaevanduses kasutatavate laevade tüübid. Peamised tramplaevad on puistlastilaevad – viljaveolaevad, maagiveolaevad ja söeveolaevad ning tankerid.

Tramplaevad on läbirääkimiste ja prahilepingute sõlmimise peamised objektid tšartervedude turul. Tavaliselt liiguvad tramplaevad maailma nendesse paikadesse, kus selliseid laevu parajasti kauba veoks vajatakse. Tramplaevade tegevust ei kavandata pikaks ajaks ette, vaid korraldatakse prahiturul saavutatud kokkulepete kohaselt.

Tramplaevanduse omapära tuleneb ennekõike veetavate kaupade liigist ja mahust. Tegemist on enamasti laevapartiidena (üks kaubasaatja – üks kaubasaaja) veetavate kaupadega, nagu teravili, rauamaak, kivisüsi, mineraalväetis, toornafta ja naftasaadused, ümarpuit jms. Laevapartiil võib olla ka mitu kaubasaajat ja/või kaubasaatjat, kus laevapartii koosneb mitmest kaubapartiist, kuid tramplaevanduses on see pigem erand kui reegel.

Suuremate kaubapartiide puhul, mille maht või mass ületab tunduvalt ühe laeva mahutavust või kandevõimet, võib tramplaev sõita kogu kaubapartii äravedamiseks järjestikku toimuvate tšarterreiside alusel sadamate vahel mitu korda. Sel juhul töötab laev teatud aja jooksul või sooritab kokkulepitud arvu reise ühel ja samal marsruudil, sageli ühtede ja samade sadamate vahel.

Eriti suurte kaubapartiide või pikemaks ajaks planeeritud kaubavoogude puhul võivad laevaomanik ja kauba omanik sõlmida raamkokkuleppe ehk üldprahtimislepingu, millega üks lepingupool kohustub tagama teise poole kauba transportimise teatud aja jooksul ja/või kokkulepitud mahus. Raamlepingu juurde kuuluvad enamasti iga reisi (või reiside grupi) konkreetseid tingimusi sisaldavad lisalepingud.

Tramplaevade reisid on enamasti ebaregulaarsed, see tähendab, et laeva iga järgmine reis toimub prahiturul sõlmitava uue prahilepingu alusel. Sellist prahilepingut nimetatakse üksikreisi tšarteriks (inglise one voyage charter) ja selle suhteline lühiajalisus sunnib laevaoperaatorit otsima pidevalt laevale tööd, kasutades selleks vahendaja, prahimaakleri teenuseid.

Reisitšarter

Reisitšarter (inglise voyage charter) on merereisi(de) (ka üldiselt veeteedel) tegemiseks sõlmitav leping prahtija ja laevaoperaatori vahel, mille puhul võetakse veotasu arvutamisel aluseks lähtesadamast sihtsadamasse veetavad kaubakogus (vajadusel ka reiside arv). Kogu veotasu sõltub prahilepinguga määratud tingimustest ja sellest, kes maksab laadimise, lossimise ning laeva seisuaja eest. Reisitšartereid on võimalik sõlmida kas üheks või mitmeks järjestikuseks reisiks. Reisitšarteriga lepitakse kokku konkreetne laev (vanus, klass, lastiruum jne), last, peale- ja mahalaadimise kulud ning vastutus, laadimise ajad sadamates ning prahiraha maksmise alused.

Reisitšarteri kasutamisel lepivad laevakompanii ja lasti valdaja omavahel kokku lastide veo osas kindlaksmääratud aja jooksul kindlaksmääratud sadamate vahel. Niisamuti lepivad prahilepingu osapooled kokku, kui suured on veetavad kaubakogused ja kuidas need ajaliselt jaotuvad. Prahileping võib olla lühiaegne või kesta mitu aastat. Kokku võidakse leppida nii osalastide veos kui ka liiniveoliikluse käigushoidmises.

Läbirääkimistel lepitakse kokku kasutatavate laevade kohta kehtivad piirtingimused. Pika lepinguperioodi korral võidakse laevakompanii initsiatiivil lisada tingimused, millega kaitstakse end kulude kasvu suhtes. Pika lepinguperioodi kestel võivad muutuda riikide valitsuste poolt kehtestatud maksumäärad, lisanduda uued maksud, arvestatavalt võib kasvada laevakütuse hind jms.

Ajatšarter

Ajatšarter (inglise time charter) on prahilepingu liik, mille alusel võtab prahtija laeva enda kasutusse kokkulepitud ajaks, kokkulepitud hüvitise eest, enamasti koos laevaperega, kes jääb laevaomaniku palgale. Laevaomanik kohustub andma merekõlbliku mehitatud laeva prahtija käsutusse kindla tasu eest ettenähtud ajaks, kandes meeskonna ülapidamise ja laeva korrashoiu (tehnilise hoolduse ja remondi) kulud. Ajatšarteri liiki liinilaeva prahtimiseks nimetatakse linertime.

Prahiraha arvestatakse üldjuhul päevade eest, mille jooksul on alus prahtija kasutada. Prahtija käsutab laeva oma äranägemisel, varustab laeva kütuse ja veega, tasub sadamalõivud, lootsi-, ja laadimis-lossimiskulud ning vastutab laevala tekkida võivate kahjude eest. Seega katab laevakompanii tavaliselt laeva opereerimisega seotud püsivkulud, prahtija poolt kaetakse aga peamiselt selle kasutamise muutuvkulud ja lastiga seotud kulud.

Kasutatakse kaht erinevat aluse prahtimise lepingut:

• Esimest tüüpi laevapereta ajatšarter (inglise first type time charter; Baltime charter), ehk prahileping, mille alusel prahtija rendib laeva koos laevaperega. Prahtija võtab laevapere liikmed oma palgale, millega vabaneb laevaomanik laevapere ülalpidamiskuludest.
• Teist tüüpi laevapereta ajatšarter (inglise second type time charter; Barebout charter), ehk prahileping, mille alusel võtab prahtija laeva rendile ilma laevapereta. Sel juhul jääb prahtija hooleks nii laeva mehitamine kui ka laevapere ülalpidamine. Prahtija palkab oma laevameeskonna, varustab laeva kütuse, proviandi ning muu vajalikuga.

Ajatšarter sätestab enamasti alljärgnevad veotingimused:

• laevaomanik kohustub tegema teatud aja jooksul teatud arvu reise;
• laev renditakse välja enamasti ööpäevahinnaga;
• prahtija korraldab laevaga seotud veondustegevust;
• laevaomanikul on vastutus tehnika ja meeskonna toimimise eest;
• vastutus kauba vigastamiste eest lepitakse kokku eraldi.

Ajatšarteri puhul annab laevaomanik aluse prahtijale kompensatsiooni ehk prahiraha eest rendile. Seejuures võib rentimise aeg osutuda lepingus sätestatust pikemaks või lühemaks perioodiks. Reeglina on siinjuures arveldusühikuks USD/ööpäev. Üldjuhul sõlmitakse ajapõhine prahileping vähemalt üheks kuuks, kuid pikaajalised ajatšarterid võivad kesta ka mitu aastat. Enamasti sõlmitakse leping ühe või mitme järjestikuse laevareisi sooritamiseks. Lõplik lepinguperioodi pikkus sõltub seega enamasti ajavahemikust, mille jooksul teeb prahtija laevaga kõik vajalikud reisid.

Prahileping on päevapõhine, ehk laeva rendileandjale tasutakse iga ööpäeva eest sõltumata sellest, kas alust kasutati lasti vedamiseks. Prahilepingu ööpäevahind sõltub laeva lasti kandevõimest, aluse suurusest ja omadustest. Laevareisi kulud sisaldavad kõik laeva liikumisega tekkivad kulud: laevakütuse kulu, väilatasud, sadamatasud, lootsiteenuse tasud kanali läbimise tasud, puksiiri kasutamise jms. Erilist tähelepanu peaks laeva prahtija pöörama kütusekulule, kuna see moodustab suure osa prahtija kogukulust. Kütusekulu määr sõltub eelkõige sellest, kas laev liigub tühjalt või lastiga ja milline on selle liikumiskiirus. Laeva kiiruse suurendamisel tõuseb kütusekulu eksponentsiaalselt. Samas, aeglasemalt liikudes kulub alusel merereisi sooritamiseks rohkem aega.

Kiirusest saadava ökonoomia kõrval räägitakse üha enam aeglaselt sõitmise ökonoomiast. Teades ööpäevast prahiraha, kütusekulu erinevate kiiruste juures ja kütuse hinda, on võimalik prahtijal teha vastavad arvutused ja leida, kas konkreetses olukorras oleks õigem sõita kiirusel 23 sõlme, või kasutada väiksemat kiirust. Laeva prahtimise ja mootorikütuse eest tasutakse reeglina USA dollarites.

Aluse professionaalne, laevareisi olusid tundev meeskond ja laeva tehniline korrasolek ja ökonoomne kasutamine tagavad reeglina, et see on kokkulepitud ajal prahtija käsutuses. Perioodi eest, mil alus pole prahtija käsutuses, pole vaja ka prahiraha tasuda.