Mine sisu juurde

Stalinism

Allikas: Vikipeedia

Stalinism on Jossif Stalini juhtimisel Nõukogude Liidus aastatel 1927–1953 rakendatud valitsemisviis ja marksistlik-leninlik poliitika. See hõlmas üheparteilise totalitaarse politseiriigi loomist, kiiret industrialiseerimist, sotsialismi ühel maal teooriat, sunniviisilist põllumajanduse kollektiviseerimist, klassivõitluse teravdamist, isikukultust[1][2] ning välismaiste kommunistlike parteide huvide allutamist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei huvidele, mida stalinism käsitles tollase kommunistliku revolutsiooni juhtiva avangardparteina.[3] Pärast Stalini surma ja Hruštšovi sula algust algas 1950. ja 1960. aastatel destaliniseerimine, mille tulemusel hakkas Stalini ideoloogia mõju Nõukogude Liidus vähenema.

Stalini režiim puhastas ühiskonda jõuga inimestest ja rühmadest, keda ta pidas ohuks iseendale ja oma kommunismikäsitlusele. Neid nimetati „rahvavaenlasteks” ning nende hulka arvati poliitilised dissidendid, mittevene rahvuslased, kodanlus, jõukamad talupojad ehk kulakud,[4] samuti töölisklassi liikmed, keda süüdistati kontrrevolutsioonilistes sümpaatiates.[5] Selle tagajärjeks oli nende inimeste ja nende perekonnaliikmete massiline represseerimine, sealhulgas massilised vahistamised, näidisprotsessid, hukkamised ning vangistamine sunnitöölaagrites, mida tunti GULAGi nime all.[6] Tuntuimateks näideteks olid Suur terror ja dekulakiseerimine. Stalinismi iseloomustasid ka sõjakas ateism, ulatuslik usuvastane tagakiusamine[7][8] ja etniline puhastus sunniviisiliste ümberasustamiste kaudu.[9] Teise maailmasõja ajal toimus siiski lühiajaline leppimine Vene Õigeusu Kiriku ja riigivõimu vahel.[10]

Mõned ajaloolased, sealhulgas Robert Service, on pidanud stalinistlikku poliitikat, eriti kollektiviseerimist, vastutavaks näljahädade, näiteks holodomori põhjustamise eest.[7] Teised ajaloolased ja uurijad ei ole Stalini ja stalinismi rolli osas üksmeelel.

Ametlikult oli stalinismi eesmärk kiirendada arengut kommunismi suunas. Industrialiseerimise vajadust rõhutati, sest Nõukogude Liit oli majanduslikult lääneriikidest maha jäänud ning sotsialistlik ühiskond vajas tööstust, et tulla toime kommunismi sise- ja välisvaenlastega.[11] Kiire industrialiseerimisega kaasnes põllumajanduse massiline kollektiviseerimine ja kiire linnastumine, mille käigus muudeti paljud väikesed külad tööstuslinnadeks.[12] Industrialiseerimise kiirendamiseks importis Stalin Lääne-Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest materjale, ideid, oskusteavet ja tööjõudu.[13] Pragmaatiliselt sõlmiti ühisettevõtete lepinguid suurte Ameerika eraettevõtetega, näiteks Ford Motor Companyga, mis aitasid riikliku järelevalve all 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel rajada Nõukogude Liidu majanduse tööstuslikku baasi. Pärast seda, kui Ameerika eraettevõtted olid oma ülesanded täitnud, võtsid töö üle Nõukogude riigiettevõtted.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Stalinismi mõistet kasutatakse perioodi kohta, mil Jossif Stalin oli Nõukogude Liidu juht, täites Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäri ametikohta 3. aprillist 1922 kuni oma surmani 5. märtsil 1953.[14] Stalinism kujunes välja leninismist,[15] ning kuigi Stalin vältis mõiste „marksism-leninism-stalinism” kasutamist, lubas ta teistel seda teha.[16]

Pärast Lenini surma osales Stalin Kommunistliku Partei teoreetilistes vaidlustes, arendades eelkõige välja idee sotsialismist ühel maal. See kontseptsioon oli tihedalt seotud parteisiseste võitlustega, eriti vastasseisuga Trotskiga.[17] Stalin esitas selle idee esimest korda 1924. aasta detsembris ning arendas seda edasi oma 1925.–1926. aasta kirjutistes.[18]

Stalini doktriini järgi oli võimalik sotsialism Venemaal üles ehitada, kuid selle lõplik võit ei olnud kindel kapitalistliku sekkumise ohu tõttu. Seetõttu säilitas ta leninliku seisukoha, et maailmarevolutsioon on sotsialismi lõpliku võidu tagamiseks endiselt vajalik.[18] Kuigi Stalin säilitas marksistliku arusaama, et riik peaks sotsialismi arenemisel kommunismiks hääbuma, leidis ta, et Nõukogude riik peab püsima kuni rahvusvahelise kapitalismi lõpliku lüüasaamiseni.[19] See kontseptsioon ühendas marksistlikud ja leninlikud ideed rahvuslike ideaalidega[20] ning seda kasutati Lev Trotski ja tema permanentse revolutsiooni idee diskrediteerimiseks.[21]

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste stalinism muutus tuntuks 1930. aastate keskpaigas, kui Stalini liitlane Lazar Kaganovitš olevat öelnud: „Asendame hüüdlause „Elagu leninism!” hüüdlausega „Elagu stalinism!””[22] Stalin pidas seda liialduseks ja isikukultusele kaasaaitamiseks.[22]

Stalinistlik poliitika

[muuda | muuda lähteteksti]
Hiina Kommunistliku Partei liikmed tähistamas Stalini sünnipäeva 1949. aastal

Mõned ajaloolased näevad stalinismi leninismi ja marksismi ideoloogiate peegeldusena, samas kui teised peavad seda algsetest sotsialistlikest ideaalidest eraldiseisvaks nähtuseks. Pärast poliitilist võitlust, mis lõppes Buhharini ja partei paremopositsiooni lüüasaamisega, sai stalinism kujundada poliitikat ilma tõsise parteisisese vastupanuta. See avas tee karmile totalitarismile, mille eesmärk oli kiire industrialiseerimine sõltumata inimkaotustest.[23]

Aastatel 1917–1924 paistsid Stalin, Vladimir Lenin ja Lev Trotski sageli ühtse juhtkonnana, kuid nende ideoloogilistes seisukohtades oli märgatavaid erinevusi. Vaidluses Trotskiga vähendas Stalin arenenud kapitalistlike riikide tööliste rolli tähtsust.[viide?]

Sotsialism ühel maal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Sotsialism ühel maal
Stalinistliku ajastu plakat tekstiga „Kogu maailm saab meie omaks!”, mis propageeris maailmarevolutsiooni ideed. Stalini ajal hakati seda järk-järgult tagaplaanile jätma sotsialismi ühel maal kontseptsiooni kasuks.

Kõik teised 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni bolševike juhid käsitlesid revolutsiooni suuremal või vähemal määral ülemaailmse revolutsiooni algusena, milles Venemaa oli hüppelaud. Stalin tõi 1924. aasta sügisel esile sotsialismi ühel maal idee, mis vastandus teravalt Trotski permanentse revolutsiooni teooriale ja varasematele sotsialistlikele seisukohtadele.

Revolutsioon ei levinud Venemaalt välja nii, nagu Lenin oli eeldanud. See ei õnnestunud ka mitmel endise Venemaa keisririigi alal, näiteks Poolas, Soomes, Leedus, Lätis ja Eestis, kus taastati kapitalistlik kodanlik kord.[24]

Hoolimata sellest peeti Stalini sotsialismi ühel maal ideed 1924. aasta sügisel paljude teiste poliitbüroo liikmete seas peaaegu hereesiaks. Stalin sai selle doktriini jõuliselt kehtestada alles pärast seda, kui ta oli 1929. aasta paiku jõudnud peaaegu autokraatliku võimuni. Buhharin ja paremopositsioon toetasid lõpuks Stalini ideede pealesurumist, Trotski oli pagendatud ning Zinovjev ja Kamenev parteist välja heidetud.[25]

Proletaarne riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilise kommunistliku mõtte järgi pidi riik sotsialismi rajamisel järk-järgult „hääbuma”, sest klassierinevused vähenevad. Stalin leidis aga, et proletaarne riik peab enne hääbumist hoopis tugevnema. Tema arvates püüavad kontrrevolutsioonilised jõud takistada üleminekut täielikule kommunismile ning riik peab olema piisavalt tugev, et need jõud purustada. Seetõttu on Stalini mõjuga kommunistlikke režiime kirjeldatud totalitaarsetena.[26]

Ideoloogilised repressioonid ja tsensuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Stalini ajal laienesid repressioonid ka teadusele, loodusteadustele[27] ja kirjandusele.[28] Mitmeid teadusvaldkondi hinnati ideoloogiliste kriteeriumide alusel. Näiteks mõisteti Albert Einsteini relatiivsusteooria ideoloogilistel põhjustel avalikult hukka kui „kodanlik idealism”.[29][30]

Ideoloogiline surve puudutas muu hulgas geneetikat,[31] küberneetikat,[32] bioloogiat, lingvistikat, füüsikat, sotsioloogiat, psühholoogiat, majandust ja statistikat.

Stalini ajal eelistati Trofim Lõssenko pseudoteaduslikke teooriaid teaduslikule geneetikale.[32] Nõukogude teadlasi sunniti hukka mõistma töid, mis olid vastuolus lõssenkismiga.[33] Tuhanded bioloogid vangistati, vallandati või hukati, kui nad lõssenkismile vastu seisid.[34] Geneetikauuringud hävitati sisuliselt kuni Stalini surmani 1953. aastal.[35][36]

Kultuuris kehtestati ideoloogiline ortodoksia. Enne Stalini võimuletulekut oli kirjanduslikel, usulistel ja rahvuslikel esindajatel 1920. aastatel teatav autonoomia, kuid stalinistlikul ajastul suruti need rühmad tugevalt alla.[37] Kunstiloomingus kehtestati sotsialistlik realism, samuti allutati muusika, film ja sport tugevale poliitilisele kontrollile.[37][35]

Isikukultus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Jossif Stalini isikukultus
Aserbaidžaani NSV plakat Staliniga

Pärast võimuvõitlust, milles Stalin alistas nii vasakopositsiooni kui ka paremopositsiooni, kujunes välja Stalini isikukultus.[38] Aastatel 1929–1953 levisid arhitektuuris, monumentides, plakatitel, loosungitel ja ikonograafias Stalini kujutised, milles teda samastati üha enam riigiga ning esitleti marksismi kehastusena.[39]

Mõned uurijad on väitnud, et Stalin osales aktiivselt oma isikukultuse kujundamises.[40] Teised on viidanud Stalini lähikondsete meenutustele, mille järgi suhtus ta isikukultusesse ambivalentselt või kriitiliselt.[41]

Isikukultus aitas legitimeerida Stalini võimu ning luua järjepidevust Leniniga, esitledes Stalinit tema õpilase ja järglasena.[39] Tema järglane Nikita Hruštšov mõistis hiljem Stalini isikukultuse hukka kui leninlike põhimõtetega vastuolus oleva nähtuse.[42]

Klassivägivald

[muuda | muuda lähteteksti]

Stalin süüdistas kulakuid rahvavastase vägivalla õhutamises põllumajanduse kollektiviseerimise ajal.[43] Vastuseks alustas riik Stalini juhtimisel nende vastu vägivaldset kampaaniat. Seda laadi kampaaniat on hiljem kirjeldatud mõistega klassitsiid.[44] Mitme riigi parlament on kuulutanud holodomori genotsiidiks,[45] kuid osa ajaloolasi vaidleb vastu väitele, et klassipõhiseid repressioone saab käsitleda genotsiidina.[46]

Puhastused ja hukkamised

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Suur terror, Parempoolsete ja trotskistide nõukogudevastase bloki protsess, Trotskistliku nõukogudevastase sõjalise organisatsiooni protsess, Sandarmohh, Valgevenelaste massihukkamine 1937. aastal ja Vinnõtsja massimõrv
Vasakul: Lavrenti Beria 1940. aasta jaanuari kiri Stalinile, milles ta palus luba hukata 346 „kommunistliku partei ja nõukogude võimu vaenlast”, keda süüdistati „kontrrevolutsioonilises paremtrotskistlikus vandenõu- ja spioonitegevuses”.
Keskel: Stalini käekiri „за” („poolt”).
Paremal: poliitbüroo otsus Stalini allkirjaga.

Poliitbüroo juhina kindlustas Stalin 1930. aastatel peaaegu piiramatu võimu partei suure puhastuse kaudu, mille eesmärgiks kuulutati „oportunistide” ja „kontrrevolutsiooniliste sisseimbujate” parteist kõrvaldamine.[47][48] Puhastuse sihtmärgiks sattunud inimesed heideti sageli parteist välja; karmimad karistused ulatusid asumisele saatmisest ja GULAGi töölaagritesse vangistamisest kuni hukkamiseni pärast NKVD troikade korraldatud kiirmenetlusi.[47][49][50]

1930. aastatel hakkas Stalin üha enam kartma Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi kasvavat populaarsust. 1934. aasta parteikongressil, kus valiti uus keskkomitee, sai Kirov vaid kolm vastuhäält, kõige vähem kõigist kandidaatidest, samal ajal kui Stalin sai üle saja vastuhääle.[51] Vastuhäälte täpne arv ei ole teada. Anastas Mikojan kirjutas oma mälestustes, et 1225 delegaadist hääletas Stalini vastu umbes 270, kuid ametlikuks vastuhäälte arvuks märgiti kolm ja ülejäänud sedelid hävitati. Pärast Nikita Hruštšovi 1956. aasta „salajast kõnet” uuris keskkomitee komisjon hääletust ning leidis, et 267 sedelit oli kadunud.

Pärast Kirovi mõrva, mille korraldamist on seostatud Staliniga, koostas Stalin üksikasjaliku skeemi opositsioonijuhtide, sealhulgas Trotski, Kamenevi ja Zinovjevi, süüdistamiseks mõrvas.[52] Seejärel laienesid uurimised ja kohtuprotsessid.[53] Stalin kehtestas uue seaduse „terroristlike organisatsioonide ja terroriaktide” kohta, mille järgi tuli juhtumeid uurida kuni kümne päeva jooksul, ilma süüdistaja, kaitseadvokaadi ja edasikaebamisõiguseta ning otsus tuli täide viia „kiiresti”.[54] Stalini poliitbüroo andis välja ka juhiseid massiliste vahistamiste ja hukkamiste kvootide kohta.[55] 1935. aastal laiendati Stalini ajal surmanuhtluse kohaldamist kuni 12-aastastele noorukitele.[56][57][58]

Seejärel toimus mitu kohtuprotsessi, mida tuntakse Moskva protsesside nime all, kuid samalaadseid menetlusi viidi läbi kogu riigis. Paragrahv 58, mis käsitles keelatud nõukogudevastast tegevust kontrrevolutsioonilise kuriteona, sai üheks enim kasutatud süüdistusaluseks.[59] Inimesi kuulutati „rahvavaenlasteks” mitmesugustel väidetavatel nõukogudevastastel ettekäänetel. Sageli järgnesid sellele avalik tagakiusamine, ülekuulamised, piinamine, küüditamine või hukkamine.

Vene sõna troika sai sel ajal uue tähenduse: kiire ja lihtsustatud kohtupidamine kolme liikmega komisjonis, mis allus NKVD troikale, kus otsus viidi täide 24 tunni jooksul.[54] Stalini väljavalitud hukkaja Vassili Blohhin täitis sel perioodil osa kõrgetasemelistest hukkamisotsustest.[60]

Paljud sõjaväejuhid mõisteti süüdi riigireetmises ning sellele järgnes ulatuslik Punaarmee ohvitserkonna puhastus. Stalini korraldatud Punaarmee ohvitserkonna puhastuse ulatus oli erakordne: väidetavalt tapeti 90% kindralitest ja 80% kolonelidest. See hõlmas kolme marssalit viiest, 13 armeejuhti 15-st, 57 korpuseülemat 85-st, 110 diviisiülemat 195-st ja 220 brigaadiülemat 406-st ning kõiki sõjaväeringkondade juhte.[viide?] Carell, P. [1964] 1974. Hitler's War on Russia: The Story of the German Defeat in the East, translated by E. Osers. Delhi: B.I. Publications. p. 195.</ref> Paljude endiste kõrgete revolutsionääride ja parteiliikmete represseerimine pani Trotski väitma, et Stalini režiimi ja Lenini vahel lahutab „verejõgi”.[61] 1940. aasta augustis mõrvati Trotski Mehhikos, kus ta oli elanud paguluses alates 1937. aasta jaanuarist. Sellega kõrvaldati viimane Stalini vastane endise parteijuhtkonna hulgast.[62]

NKVD massioperatsioonid olid suunatud ka „rahvuslike kontingentide” ehk välismaise päritoluga rahvusrühmade vastu, sealhulgas poolakate, sakslaste ja korealaste vastu. Kokku vahistati umbes 350 000 inimest, neist 144 000 poolakad, ning hukati 247 157 inimest, neist 110 000 poolakad.[63] Paljud suure depressiooni ajal Nõukogude Liitu emigreerunud ameeriklased hukati, teised saadeti vangilaagritesse või GULAG-i.[64][65]

Puhastustega samaaegselt püüti ümber kirjutada ajalugu Nõukogude õpikutes ja propagandamaterjalides. NKVD poolt hukatud tuntud inimesed eemaldati tekstidest ja fotodelt, justkui poleks neid kunagi eksisteerinud.

Nõukogude arhiivide avanemise järel hindavad ajaloolased, et terrori käigus hukati ligi 700 000 inimest: 353 074 inimest 1937. aastal ja 328 612 inimest 1938. aastal.[66] Suure osa hukatutest moodustasid tavalised Nõukogude kodanikud: töölised, talupojad, koduperenaised, õpetajad, preestrid, muusikud, sõdurid, pensionärid, baleriinid ja kerjused.[67][68]: 4  Uurijate hinnangul oli suure terrori aastatel 1936–1938 hukkunute koguarv koos vangistuses surnutega ligikaudu 700 000 kuni 1,2 miljonit inimest.[69][70][71][72][73] Paljud hukatud maeti ühishaudadesse, olulisteks hukkamis- ja matmispaikadeks olid muu hulgas Bõkivnja, Kurapatõ ja Butovo polügoon.[74]

Osa lääne uurijaid on leidnud, et Nõukogude arhiividest avaldatud andmed on alahinnatud, puudulikud või ebausaldusväärsed.[75][76][77][78][79] Ajaloolane Stephen G. Wheatcroft, kes on suure osa oma karjäärist pühendanud arhiivide uurimisele, on seevastu väitnud, et enne Nõukogude Liidu lagunemist ja arhiivide avanemist oli arusaam Nõukogude repressioonide ulatusest ja olemusest väga puudulik ning et osa varasemaid kõrgeid hinnanguid kaitsnud uurijaid on uute arhiiviandmetega raskesti kohanenud.[80][81]

Stalin allkirjastas isiklikult 1937. ja 1938. aastal 357 mahalaskmisnimekirja, millega mõisteti hukkamisele 40 000 inimest; umbes 90% neist on kinnitatud andmetel maha lastud.[82] Ühte sellist nimekirja läbi vaadates olevat ta öelnud: „Kes seda rämpsu kümne või kahekümne aasta pärast ikka mäletab? Mitte keegi. Kes mäletab praegu nende bojaaride nimesid, kellest Ivan Julm vabanes? Mitte keegi.”[83]

Lisaks saatis Stalin NKVD operatiivtöötajad Mongoolia Rahvavabariiki, kus loodi NKVD troika kohalik vaste ning vallandati verine puhastus, mille käigus hukati kümneid tuhandeid inimesi „Jaapani spioonidena”. Mongoolia juht Horloogijn Tšoibalsan järgis Stalini eeskuju.[68]: 2  Stalin käskis likvideerida 100 000 budistlikku laamat, kuid Mongoolia poliitiline juht Peljidiin Genden seisis sellele korraldusele vastu.[84][85][86] Ametlikel andmetel tapeti Mongoolia Rahvavabariigis stalinistliku mõju all hinnanguliselt 17 000 munka.[87]

Stalinistlikud jõud viisid Hispaania kodusõja ajal vabariiklaste poolel läbi puhastusi ka stalinismivastaste jõudude seas, sealhulgas trotskistidega seotud POUMi fraktsiooni ja anarhistlike rühmade vastu.[88][89][90][91]

1930. ja 1940. aastatel saatis Nõukogude juhtkond NKVD rühmi teistesse riikidesse, et mõrvata Nõukogude režiimi vastaseid ja ülejooksikuid. Selliste operatsioonide ohvrite hulka kuulusid Trotski, Jevhen Konovalets, Ignace Poretsky, Rudolf Klement, Aleksandr Kutepov, Jevgeni Miller ning Kataloonias tegutsenud Marksistliku Ühtsuse Töölispartei (POUM) juhid, näiteks Andreu Nin.[92] Palestiina Kommunistliku Partei kaasasutaja Joseph Berger-Barzilai veetis pärast 1937. aasta puhastusi 25 aastat Stalini vanglates ja koonduslaagrites.[93][94]

Suur terror

[muuda | muuda lähteteksti]

Suur terror ehk suur puhastus oli 1936. aasta septembrist 1938. aasta detsembrini kestnud stalinistlike poliitiliste repressioonide kõrgpunkt. Lääne ajalookirjutuses kasutatakse seda mõistet ajajärgu kohta, mil Nikolai Ježov juhtis NKVD-d ning korraldas enneolematu ulatusega massilisi vahistamisi ja hukkamisi.[95] Sajad tuhanded parteitegelased, sõjaväelased, haritlased ja tavakodanikud mõisteti näidisprotsessidel süüdi ning hukati või saadeti GULAGi laagritesse. NKVD tegutses kesksetelt võimudelt saadud kvootide alusel, mis määrasid igas liiduvabariigis hukatavate või vangistatavate inimeste arvu.

Näiteks Kirgiisi NSV-s, mis oli toona umbes 1,5 miljoni elanikuga väike liiduvabariik, nägi 1938. aasta esimese kvartali direktiiv ette 35 hukkamist, 1250 inimest 25-aastase vangistusega ning 3740 inimest 10-aastase vangistusega. Kohalikud NKVD ametnikud nimetasid seda küüniliselt „saagi koristamiseks”. Kvootide täitmata jätmine võis kaasa tuua ka NKVD töötajate endi vahistamise või hukkamise. Mitme tuhande töövõimelise inimese kõrvaldamine lühikese aja jooksul andis vabariigi majandusele raske hoobi, kuid kvoote anti välja ka järgnevates kvartalites. Suulise ajaloo allikad kirjeldavad lisaks Kirgiisi eliidi dramaatilisi vahistamisi, avalikke kohtuprotsesse, mis lavastati massietendustena, ning „rahvavaenlasteks” kuulutatud inimeste perekondadele osaks saanud tagajärgi.[96]

Sheng Shicai, kommunistlike sümpaatiatega Hiina sõjapealik, kutsus Nõukogude Liidu sekkuma ning võimaldas 1930. aastatel stalinistliku võimu laienemist Xinjiangi provintsi. 1937. aastal korraldas Sheng suure puhastusega sarnase kampaania, mille käigus vangistati, piinati ja tapeti umbes 100 000 inimest, kellest paljud olid uiguurid.[97][98]

Küüditamised

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Rahvaste küüditamine Nõukogude Liidus, Korealaste küüditamine Nõukogude Liidus, Balkarite küüditamine, Tšetšeenide ja inguššide küüditamine, Mesheedi türklaste küüditamine ja Krimmitatarlaste küüditamine

Vahetult enne Teist maailmasõda, selle ajal ja pärast seda viis Stalin läbi rea küüditamisi, mis muutsid sügavalt Nõukogude Liidu rahvuslikku kaarti. Küüditamiste ametlike põhjustena nimetati separatismi, vastupanu Nõukogude võimule ja koostööd sissetunginud sakslastega. Saksa okupatsiooni all olnud aladel viibinud inimeste individuaalseid asjaolusid ei uuritud. Pärast Kaukaasia lühiajalist natslikku okupatsiooni küüditati ilma ettehoiatuse ja vara kaasa võtmise võimaluseta viie väikese mägirahva ning krimmitatarlaste kogu elanikkond, kokku üle miljoni inimese.[99]

Stalini umbusalduse tõttu teatud rahvusrühmade lojaalsuse suhtes viidi strateegilistest piirkondadest sunniviisiliselt välja sellised rühmad nagu Nõukogude korealased, Volga sakslased, krimmitatarlased, tšetšeenid ja paljud poolakad. Nad asustati ümber Nõukogude Liidu keskossa, eriti Kasahhi NSV-sse. Mõne hinnangu järgi võisid sajad tuhanded küüditatud surra juba teekonnal.[100] Aastatel 1941–1949 küüditati hinnanguliselt ligi 3,3 miljonit inimest[100][101] Siberisse ja Kesk-Aasia liiduvabariikidesse. Mõne hinnangu järgi suri kuni 43% ümberasustatud elanikest haiguste ja alatoitumuse tõttu.[102]

Nõukogude ametlike hinnangute järgi läbis aastatel 1929–1953 GULAG-i laagreid üle 14 miljoni inimese ning veel 7–8 miljonit inimest küüditati või saadeti asumisele Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse, mitmel juhul tervete rahvusrühmadena.[103] Uurijate kujuneva konsensuse järgi suri aastatel 1930–1953 GULAG-i süsteemis umbes 1,5–1,7 miljonit inimest.[104][105][106]

1956. aasta veebruaris mõistis Nikita Hruštšov küüditamised hukka kui leninismi rikkumise ning tühistas suurema osa neist. Tatarlastel, mesheetidel ja Volga sakslastel lubati aga massiliselt kodumaale naasta alles 1991. aastal.

Majanduspoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Kollektiviseerimine Nõukogude Liidus, Holodomor, Kasahstani näljahäda 1930–1933 ja Industrialiseerimine Nõukogude Liidus
Nälginud talupojad Harkivi tänaval Nõukogude näljahäda ajal

1930. aastate alguses käivitas Stalin radikaalsete majanduspoliitiliste meetmete laine, mis muutis põhjalikult Nõukogude Liidu tööstuse ja põllumajanduse. Seda tuntakse suure pöördena, sest Nõukogude Venemaa loobus uue majanduspoliitika segamajanduslikust mudelist ja võttis kasutusele plaanimajanduse. Lenin oli NEP-i rakendanud sotsialistliku riigi püsimajäämise tagamiseks pärast seitset aastat sõda – Esimest maailmasõda ja sellele järgnenud kodusõda – ning Nõukogude tootmine taastati 1913. aasta tasemele. Venemaa jäi aga endiselt Läänest kaugele maha ning Stalin ja enamik kommunistlikust parteist leidsid, et NEP teeb kommunistlikes ideaalides järeleandmisi, ei anna piisavaid majandustulemusi ega loo kavandatud sotsialistlikku ühiskonda.

Ajaloolase Sheila Fitzpatricki sõnul on uurijate seas levinud seisukoht, et Stalin võttis vasakopositsioonilt üle seisukohad sellistes küsimustes nagu industrialiseerimine ja kollektiviseerimine.[107] Trotski väitis, et 1930. aastate stalinistlikule planeerimisele iseloomulikud ebaproportsionaalsused ja tasakaalustamatus, näiteks tarbimissektori mahajäämus ning rasketööstuse eelistamine, tulenesid mitmest välditavast probleemist. Tema hinnangul viidi industrialiseerimine läbi raskemates oludes, mitu aastat hiljem ja vähem ratsionaalsel viisil, kui vasakopositsioon oli algselt kavandanud.[108]

Ametlikult oli majanduspoliitika eesmärk kiirendada arengut kommunismi suunas. Industrialiseerimise vajadust põhjendati sellega, et Nõukogude Liit oli lääneriikidest majanduslikult maha jäänud ning sotsialistlik ühiskond vajas tööstust sise- ja välisvaenlastega toimetulekuks.[11] Kiire industrialiseerimisega kaasnes põllumajanduse massiline kollektiviseerimine ja kiire linnastumine, mille käigus muudeti paljud väikesed külad tööstuslinnadeks.[109] Industrialiseerimise kiirendamiseks importis Stalin Lääne-Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest materjale, ideid, oskusteavet ja tööjõudu.[110] Samuti sõlmiti ühisettevõtete lepinguid suurte Ameerika eraettevõtetega, näiteks Ford Motor Companyga, mis aitasid riikliku järelevalve all 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel rajada Nõukogude Liidu majanduse tööstuslikku alust. Kui Ameerika eraettevõtted olid oma ülesande täitnud, võtsid töö üle Nõukogude riigiettevõtted.

Fredric Jameson on väitnud, et stalinism oli „edukas” ja täitis oma ajaloolise ülesande nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult, sest moderniseeris Nõukogude Liidu, muutes talupojaühiskonna tööstusriigiks, millel oli kirjaoskaja elanikkond ja märkimisväärne teaduslik pealisehitus.[111] Robert Conquest on selle järelduse vaidlustanud, märkides, et Venemaa oli juba enne Esimest maailmasõda maailma tööstusmajanduste seas neljandal-viiendal kohal ning tööstuslik areng oleks olnud võimalik ka ilma kollektiviseerimise, näljahäda ja terrorita. Conquesti hinnangul olid tööstuslikud saavutused väidetust palju väiksemad ning Nõukogude tüüpi industrialiseerimine oli innovatsiooni tõkestav ummiktee.[112] Stephen Kotkini sõnul eksivad need, kes peavad kollektiviseerimist vajalikuks; tema järgi näis see vajalik ainult kommunistliku ideoloogia ja kapitalismi eitamise raamides. Majanduslikult ei andnud kollektiviseerimine tema hinnangul oodatud tulemusi, vaid vähendas saake, sest talupojad reageerisid kõrgetele maksudele tootmise vähendamisega ja hoolitsesid eelkõige enda ellujäämise eest.[113][114]

Mitme lääne ajaloolase hinnangul olid stalinistlikud põllumajanduspoliitikad üks peamisi tegureid 1930.–1933. aasta Nõukogude näljahäda tekkes.[115] Mõned uurijad leiavad, et holodomor, mis algas 1932. aasta lõpus, kujunes näljahäda genotsiidi vahendiks; Ukraina valitsus tunnistab seda sellisena. Osa uurijaid vaidleb aga näljahäda tahtlikkuse üle.[116]

Sotsiaalküsimused

[muuda | muuda lähteteksti]

Stalinismi ajajärku on sotsiaalküsimustes kirjeldatud suuresti tagurlikuna. Kuigi Lenini ajal toimus lühike dekriminaliseerimise periood, kriminaliseeris 1934. aasta kriminaalkoodeks taas homoseksuaalsuse.[117] Abort muudeti 1936. aastal pärast ühiskondlikult vastuolulist arutelu uuesti ebaseaduslikuks.[118][119] Naiste küsimused jäid suuresti tagaplaanile.[120]

Seos leninismiga

[muuda | muuda lähteteksti]
Muudetud foto, mille eesmärk oli näidata Vladimir Leninit koos Staliniga 1920. aastate alguses ning illustreerida ametlikult väidetud Stalini lähedust Leninile.[121][122]

Stalin käsitles oma võimu ajal kehtinud poliitilist ja majanduslikku süsteemi marksism-leninismina, mida ta pidas marksismi ja leninismi ainsaks õiguspäraseks järglaseks. Stalinismi historiograafia on mitmekesine ning käsitleb eri viisidel järjepidevust ja katkestusi Lenini ning Stalini kavandatud režiimide vahel.

Järjepidevuse rõhutajaid on nimetatud „traditsionalistlikeks” ajaloolasteks, „totalitarismi koolkonnaks” ja ka „külma sõja ajaloolasteks”, sest selle käsitluse kujunemine seostub külma sõja algusaastatega.[123][124][125] Selle vaate esindajad toovad esile, et mitte Stalin, vaid Lenin algatas punase terrori koos pantvangide võtmise ja interneerimislaagritega, arendas välja kurikuulsa paragrahvi 58 ning kehtestas kommunistlikus parteis autokraatliku süsteemi.[126] Samuti märgivad nad, et Lenin kehtestas fraktsioonide keelu Venemaa Kommunistlikus Parteis ja viis 1921. aastal sisse üheparteilise riigi, mis võimaldas Stalinil pärast Lenini surma oma rivaalidest hõlpsamini vabaneda. Nad osutavad ka Felix Dzeržinski ütlusele bolševike võitluse ajal vastastega Vene kodusõjas: „Me seisame organiseeritud terrori eest – seda tuleb ausalt öelda.”[127]

Näiteks Richard Pipes peab stalinismi leninismi loomulikuks tagajärjeks ning leiab, et Stalin viis ustavalt ellu Lenini sise- ja välispoliitilisi programme.[128] Robert Service on kirjutanud, et institutsiooniliselt ja ideoloogiliselt pani Lenin aluse Stalinile, kuid üleminek leninismilt stalinismi rängemate terrorivormideni ei olnud sujuv ega vältimatu.[129] Ajaloolane ja Stalini biograaf Edvard Radzinsky on leidnud, et Stalin oli Lenini tõeline järgija, nagu ta ka ise väitis.[130] Stalini biograaf Stephen Kotkin on kirjutanud, et Stalini vägivald ei olnud tema alateadvuse produkt, vaid tulenes bolševike seotusest marksistlik-leninliku ideoloogiaga.[131]

Dmitri Volkogonov, kes kirjutas nii Lenini kui ka Stalini eluloo, märkis, et 1960.–1980. aastatel valitses Nõukogude Liidus ametlik patriootlik ja destaliniseeritud käsitlus Lenini ja Stalini suhtest: selle järgi moonutas ülemäära autokraatlik Stalin targa „deduška” Lenini õpetust. Volkogonovi sõnul kadus selline vaade aga paljude jaoks, sealhulgas tema enda jaoks, vahetult enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Nõukogude arhiive uurides jõudis ta Radzinsky ja Kotkiniga sarnasele järeldusele, et Lenin oli loonud vägivaldse autokraatliku totalitarismi kultuuri, mille loogiliseks jätkuks oli stalinism.

Selle seisukoha vastased on muu hulgas revisionistlikud ajaloolased ning paljud külma sõja järgsed ja dissidentlikud Nõukogude ajaloo uurijad, sealhulgas Roy Medvedev. Medvedevi järgi võib küll loetleda mitmeid Stalini samme, mis jätkasid Lenini ajal rakendatud ebademokraatlikke suundumusi ja meetmeid, kuid paljudes küsimustes tegutses Stalin mitte Lenini juhiste järgi, vaid nende vastaselt.[132] Mõned ajaloolased on püüdnud stalinismi leninismist eristada, et vaidlustada totalitarismi käsitlus, mille järgi olid Stalini meetodid kommunismis algusest peale olemuslikult olemas.[133]

Teised revisionistlikud ajaloolased, näiteks Orlando Figes, on Nõukogude ajastu suhtes kriitilised, kuid rõhutavad, et Lenin püüdis aastatel 1922–1923 Stalini kasvavale mõjule vastu seista, liitus selles küsimuses Trotskiga, oli Staliniga eri meelt väliskaubanduse küsimuses ning tegi ettepanekuid parteireformideks, sealhulgas Keskkomitee demokratiseerimiseks ja 50–100 tavalise töölise kaasamiseks partei madalamatesse organitesse.[134]

Stalinismi kriitikute hulka kuulusid ka antistalinistlikud kommunistid, näiteks Lev Trotski. Trotski rõhutas, et Lenin püüdis veenda kommunistlikku parteid kõrvaldama Stalin peasekretäri ametikohalt. Trotski väitis samuti, et tema ja Lenin kavatsesid opositsiooniparteide, nagu menševike ja sotsialistide-revolutsionääride, keelu tühistada niipea, kui Nõukogude Venemaa majanduslikud ja ühiskondlikud olud paranevad.[135]

Lenini testament, mis sisaldas ettepanekut Stalini ametist kõrvaldamiseks, suruti pärast Lenini surma maha. Mitmed ajaloolased on toonud Lenini ettepaneku nimetada Trotski Nõukogude Liidu aseesimeheks tõendina, et Lenin nägi Trotskit oma võimaliku järglasena valitsusjuhina.[136][137][138][139][140] Trotski biograaf Isaac Deutscher on kirjutanud, et tõendite valguses võisid vaid pimedad ja kurdid mitte märgata stalinismi ja leninismi kontrasti.[141] Sarnaselt on ajaloolane Moshe Lewin väitnud, et Nõukogude režiim elas läbi pika stalinismi perioodi, mis oli oma põhijoontes diametraalselt vastuolus Lenini testamendi soovitustega.[142]

Prantsuse ajaloolane Pierre Broué on vaidlustanud selliste nüüdisaegsete ajaloolaste nagu Dmitri Volkogonovi hinnangud varasele Nõukogude Liidule. Broué hinnangul võrdsustavad need ekslikult leninismi, stalinismi ja trotskismi, et esitada ideoloogilise järjepidevuse idee ning tugevdada antikommunistlikku käsitlust.[143]

Mõned uurijad on seostanud üheparteisüsteemi kujunemist Nõukogude Liidus Lenini valitsusele sõjaolukorras peale surutud tingimustega.[144] Teised on esile tõstnud bolševike algsed katsed moodustada koalitsioonivalitsus koos vasakpoolsete sotsialistide-revolutsionääridega.[145]

Ajaloolase Marcel Liebmani järgi olid Lenini sõjaaegsed meetmed, näiteks opositsiooniparteide keelustamine, tingitud asjaolust, et mitu parteid tõstsid uue Nõukogude valitsuse vastu relvad, osalesid sabotaažis, tegid koostööd kukutatud tsaarivõimu toetajatega või korraldasid atentaadikatseid Lenini ja teiste bolševike juhtide vastu.[146] Liebmani hinnangul ei olnud parteide keelustamisel Lenini ajal sama repressiivset iseloomu kui hilisematel keeldudel Stalini režiimi ajal.[146]

Mitmed uurijad on rõhutanud Lenini poliitika sotsiaalselt progressiivseid jooni, näiteks üldist hariduse kättesaadavust, tervishoidu ja naiste võrdseid õigusi.[147][148] Stalini režiim pööras seevastu tagasi mitmeid Lenini poliitikaid ühiskondlikes küsimustes, sealhulgas seksuaalse võrdsuse, abielu õiguslike piirangute, seksuaalvähemuste õiguste ja abordiga seotud kaitsemeetmete osas.[149]

Ajaloolane Robert Vincent Daniels peab stalinistlikku perioodi Nõukogude kultuurielus kontrrevolutsiooniks, mis taaselustas patriootliku propaganda, tsaariaegse venestamise programmi ja traditsioonilised sõjaväelised auastmed, mida Lenin oli kritiseerinud kui „suurvene šovinismi” väljendusi.[150] Daniels näeb stalinismis järsku katkestust ka majanduspoliitikas: kaalutletud ja teadusliku majandusplaneerimise süsteem, milles osalesid endised menševikest majandusteadlased Gosplanis, asendus kiirustava planeerimisega, mida iseloomustasid ebarealistlikud eesmärgid, bürokraatlik raiskamine, pudelikaelad ja defitsiit.[151]

O kulcie jednostki i jego następstwach, Varssavi, märts 1956, Nikita Hruštšovi „salajase kõne” esimene väljaanne, mis avaldati Poola Ühendatud Töölispartei sisekasutuseks.

1956. aastal peetud kõnes „Isikukultusest ja selle tagajärgedest” väitis Stalini järglane Nikita Hruštšov, et Stalini režiim erines oluliselt Lenini juhtimisest. Ta kritiseeris Stalini ümber loodud isikukultust, samal ajal kui Lenin rõhutas „rahva rolli ajaloo loojana”.[152] Hruštšov rõhutas ka, et Lenin pooldas kollektiivset juhtimist, mis tugines isiklikule veenmisele, ning soovitas Stalini peasekretäri ametist eemaldada. Hruštšov vastandas sellele Stalini „despotismi”, mis nõudis tema seisukohale absoluutset allumist, ning märkis, et paljud inimesed, kes hiljem hävitati „partei vaenlastena”, olid töötanud Leniniga tema eluajal.[152] Samuti eristas ta Lenini „karme meetodeid”, mida kasutati kodusõja ajal „kõige hädavajalikumates olukordades” ellujäämisvõitluses, ja Stalini äärmuslikke meetodeid ning massirepressioone ajal, mil revolutsioon oli juba võitnud.[152]

Oma mälestustes kirjutas Hruštšov, et Stalini ulatuslikud puhastused vanade bolševike, sõjaväejuhtide ning teaduse juhtivate esindajate seas nõrgestasid riiki kahtlemata.[153] Stalini sekretäri Boriss Bažanovi väitel tundis Stalin Lenini surma üle rõõmu, kuigi kandis avalikult leinaja maski.[154]

Mõned marksistlikud teoreetikud on vaidlustanud käsitluse, et Stalini diktatuur oli bolševike tegevuse loomulik tulemus. Nad rõhutavad, et Stalin kõrvaldas suure osa 1917. aasta algse keskkomitee liikmetest.[155] George Novack on toonud esile bolševike algsed katsed moodustada valitsus koos vasakpoolsete sotsialistide-revolutsionääridega ja lubada poliitilisse seaduslikkusse tagasi ka teisi parteisid, näiteks menševikke.[156] Tony Cliffi järgi saatis bolševike ja vasakpoolsete sotsialistide-revolutsionääride koalitsioonivalitsus Asutava Kogu laiali mitmel põhjusel, sealhulgas vananenud valimisnimekirjade tõttu, mis ei kajastanud sotsialistide-revolutsionääride partei lõhenemist, ning Asutava Kogu konflikti tõttu nõukogude kongressiga kui alternatiivse demokraatliku struktuuriga.[157]

Sarnast analüüsi leidub ka uuemates käsitlustes. Näiteks Graeme Gill on väitnud, et stalinism ei olnud varasemate arengute loomulik jätk, vaid terav katkestus, mis kujunes juhtivate poliitikategelaste teadlike otsuste tulemusel.[158] Samas lisab Gill, et mõiste kasutamise raskused peegeldavad probleeme stalinismi mõiste endaga: peamiseks probleemiks on kokkuleppe puudumine selles, mida stalinismiks pidada.[159] Revisionistlikud ajaloolased, sealhulgas Sheila Fitzpatrick, on kritiseerinud keskendumist ühiskonna kõrgkihtidele ja külma sõja mõistetele, näiteks totalitarismile, mis nende hinnangul on varjanud süsteemi tegelikku toimimist.[160]

Vene ajaloolane Vadim Rogovin on kirjutanud, et Lenini ajal eksisteeris parteis tegelik arvamuste mitmekesisus ning poliitiliste otsuste tegemisel arvestati mitte ainult enamuse, vaid ka vähemuse seisukohti. Ta võrdles seda hilisemate juhtkonnablokkidega, mis rikkusid parteitraditsiooni, eirasid vastaste ettepanekuid ning heitsid vasakopositsiooni parteist välja fabritseeritud süüdistuste alusel. See kulmineerus 1936.–1938. aasta Moskva protsessidega. Rogovini järgi tapeti 80–90% keskkomitee liikmetest, kes olid valitud kuuendast kuni seitsmeteistkümnenda kongressini.[161]

Mõned uurijad on pidanud nii parempoolset kui ka vasakopositsiooni stalinismi poliitilisteks alternatiivideks, hoolimata nende ühisest leninlikust lähtepunktist, sest nende majandus-, välis- ja kultuuripoliitilised seisukohad erinesid Stalinist.[162][163]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Liigsuremus Nõukogude Liidus Jossif Stalini ajal ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ennustused
Stalini kuju Jossif Stalini muuseumi ees Goris
Suurbritannia peaminister Winston Churchill, Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Stalin Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris

Lääne historiograafias peetakse Stalinit üheks nüüdisaegse ajaloo kurikuulsamaks ja halvemaks poliitiliseks juhiks.[164][165][166][167] Biograaf ja ajaloolane Isaac Deutscher rõhutas stalinismi totalitaarset iseloomu ja selle mõju „sotsialistliku inspiratsiooni” allasurumisel.[168]

Mitmed uurijad on kritiseerinud stalinismi antiintellektuaalsete, antisemiitlike ja šovinistlike hoiakute soodustamise eest Nõukogude Liidus.[169][170][171] Marksistliku filosoofi Helena Sheehani sõnul hinnatakse Stalini filosoofilist pärandit peaaegu üldiselt negatiivselt ning enamik Nõukogude allikaid peab tema mõju Nõukogude filosoofia loovale arengule kahjulikuks.[172] Sheehan on käsitlenud puudusi Stalini dialektikakäsitluses ning märkinud, et enamik Nõukogude filosoofe lükkas tagasi tema Hegeli filosoofia tõlgenduse.[172]

Pierre du Bois’ järgi kujundati Stalini ümber isikukultus teadlikult ja üksikasjalikult, et õigustada tema võimu. Selleks kasutati arvukaid tahtlikke moonutusi ja valeväiteid.[173] Kreml ei võimaldanud ligipääsu arhiivimaterjalidele, mis oleksid võinud tegelikkust paljastada, ning kriitilisi dokumente hävitati. Fotosid muudeti ja dokumente fabritseeriti.[174] Staliniga isiklikult kokku puutunud inimesi sunniti esitama „ametlikke” versioone, mis vastasid isikukultuse ideoloogilistele nõudmistele, eriti sellisel kujul, nagu Stalin esitas seda 1938. aastal teoses ÜK(b)P ajalugu. Lühikursus, millest sai ametlik ajalookäsitlus.[175] Ajaloolane David L. Hoffmann on võtnud uurijate konsensuse kokku seisukohaga, et Stalini kultus oli stalinismi keskne osa ja üks Nõukogude võimu silmatorkavamaid tunnuseid.[176]

Pärast Stalini surma 1953. aastal loobus Nikita Hruštšov paljudest tema poliitikatest ja mõistis 1956. aastal Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressil peetud salajases kõnes hukka Stalini isikukultuse. Sellega algas destaliniseerimine ja suhteline liberaliseerimine, kuigi senise poliitilise süsteemi üldraamistik säilis. Seetõttu loobus enamik maailma kommunistlikke parteisid, mis olid varem stalinismi järginud, sellest ning võttis suuremal või vähemal määral omaks Hruštšovi seisukohad. Eranditeks olid muu hulgas Saksa Demokraatlik Vabariik ja Rumeenia Sotsialistlik Vabariik. Hiina Kommunistlik Partei otsustas Nõukogude Liidust lahkneda, mis viis Hiina-Nõukogude lõheni.

Maoism ja hodžism

[muuda | muuda lähteteksti]

Mao Zedong kuulutas tuntud ütluses, et Stalin oli „70% hea ja 30% halb”. Maoistid kritiseerisid Stalinit peamiselt selle eest, et ta pidas kodanlikku mõju Nõukogude Liidus eeskätt väliste jõudude tulemuseks, jättes peaaegu täielikult kõrvale sisemised tegurid, ning et ta leidis, et klassivastuolud lõppesid pärast sotsialismi põhialuste rajamist. Mao kritiseeris ka Stalini isikukultust ja suure puhastuse liialdusi. Samas kiitsid maoistid Stalinit Nõukogude Liidu ja rahvusvahelise proletariaadi juhtimise, Saksamaa fašismi alistamise ning tema antirevisionismi eest.[177]

Hiina-Nõukogude lõhe ajal asus Albaania Rahva Sotsialistlik Vabariik Hiina Kommunistliku Partei poolele ning jäi Enver Hoxha juhtimisel aastakümneteks vähemalt teoreetiliselt truuks oma stalinismi vormile, mida tuntakse hodžismina. Hoolimata esialgsest koostööst revisionismi vastu mõistis Hoxha hiljem hukka ka Mao kui revisionisti, nagu ka peaaegu kõik teised end kommunistlikeks nimetanud organisatsioonid maailmas. See viis Hiina-Albaania lõheni. Selle tulemusel isoleerus Albaania suurel määral ülejäänud maailmast, sest Hoxha suhtus vaenulikult nii Ameerika-meelsesse kui ka Nõukogude-meelsesse mõjusfääri ning ka Josip Broz Tito juhitud liitumatute liikumisse, mille ta oli samuti varem hukka mõistnud.[178][179]

Trotskism

[muuda | muuda lähteteksti]
Lev Trotski oli vasakopositsiooni juht, mis pakkus Stalinile alternatiivseid poliitilisi seisukohti.

Lev Trotski nägi Stalinis võimuvõitluse ajal „meie partei ja revolutsiooni hauakaevaja kandidaati”.[180] Ameerika ajaloolane Robert Vincent Daniels pidas Trotskit ja vasakopositsiooni mitmes valdkonnas oluliseks alternatiiviks Stalini-Buhharini enamusele. Danielsi sõnul oleks vasakopositsioon seadnud esikohale industrialiseerimise, kuid ei kavandanud kunagi Stalini kasutatud vägivaldset talurahva ümberkujundamist. Kõige selgemalt erines vasakopositsioon stalinismist partei demokratiseerimise ja bürokratiseerumise küsimustes.[181]

Trotski ja trotskistid ehk Neljas Internatsionaal erinesid marksistidest-leninistidest ehk stalinistidest tugevalt selle poolest, et toetasid poliitilist pluralismi, tööliste osalust ja suuremat detsentraliseerimist majandusplaneerimises.[182][183] Trotski oli vastu Stalini sunniviisilisele kollektiviseerimisele ning pooldas põllumajandusliku tootmise vabatahtlikku ja järkjärgulist kollektiviseerimist.[184][185] Samuti pooldas ta suuremat sallivust Nõukogude Ukraina õiguste suhtes.[186][187]

Trotskistide väitel ei olnud stalinistlik Nõukogude Liit ei sotsialistlik ega kommunistlik, vaid bürokratiseerunud degenereerunud töölisriik – mittekapitalistlik riik, kus ekspluateerimist kontrollis valitsev kast, mis ei omanud küll tootmisvahendeid ega moodustanud iseseisvat ühiskonnaklassi, kuid sai töölisklassi arvelt hüvesid ja privileege.

Trotski uskus, et bolševike revolutsioon tuleb levitada kogu maailma töölisklassi ehk proletariaadi seas. Pärast revolutsiooni läbikukkumist Saksamaal leidis Stalin aga, et Venemaa industrialiseerimine ja bolševismi kindlustamine teenib proletariaati pikemas perspektiivis paremini. Vaidlus lõppes alles siis, kui stalinistlik mõrvar Ramón Mercader tappis Trotski 1940. aastal tema Mehhiko villas.[188]

Ameerika Ühendriikide trotskistlik teoreetik Max Shachtman väitis, et Nõukogude Liit oli arenenud degenereerunud töölisriigist uueks tootmisviisiks, mida ta nimetas bürokraatlikuks kollektivismiks. Ortodokssed trotskistid pidasid Nõukogude Liitu samal ajal eksiteele sattunud liitlaseks. Shachtman ja tema järgijad pooldasid seetõttu kolmanda leeri moodustamist, mis vastanduks ühtviisi nii Nõukogude kui ka kapitalistlikule blokile. 20. sajandi keskpaigaks määratlesid Shachtman ja paljud tema kaaslased, näiteks Social Democrats, USA, end pigem sotsiaaldemokraadidena kui trotskistidena; osa neist loobus lõpuks sotsialismist ja võttis omaks neokonservatismi. Suurbritannias arendas Tony Cliff iseseisvalt välja riigikapitalismi kriitika, mis sarnanes mõnes aspektis Shachtmani omaga, kuid säilitas pühendumuse revolutsioonilisele kommunismile.[189]

Ameerika trotskist David North juhtis tähelepanu sellele, et Stalini eestkoste all võimule tõusnud bürokraatide põlvkond juhtis hiljem Nõukogude Liidu stagnatsiooni ja lagunemist.[190]

Ajal, mil sajad tuhanded ja miljonid töölised, eriti Saksamaal, lahkuvad kommunismist, osalt fašismi ja peamiselt ükskõiksuse leeri, liiguvad tuhanded ja kümned tuhanded sotsiaaldemokraatlikud töölised sama lüüasaamise mõjul vasakule, kommunismi poole. Ent sellest ei saa olla juttugi, et nad võtaksid omaks lootusetult diskrediteeritud stalinistliku juhtkonna.

—Trotski kirjutis stalinismist ja fašismist 1933. aastal[191]

Trotskistlik ajaloolane Vadim Rogovin leidis, et stalinism diskrediteeris sotsialismi idee miljonite inimeste silmis kogu maailmas. Rogovin väitis ka, et Trotski juhitud vasakopositsioon oli poliitiline liikumine, mis pakkus stalinismile tegelikku alternatiivi, ning selle liikumise purustamine oli stalinistliku terrori peamine ülesanne.[192] Rogovini sõnul hävitas Stalin tuhandeid välismaa kommuniste, kes oleksid võinud juhtida sotsialistlikke muutusi oma riikides. Ta tõi näiteks 600 aktiivset Bulgaaria kommunisti, kes hukkusid Stalini vangilaagrites, ning tuhanded Saksa kommunistid, kelle Stalin andis pärast Saksa-Nõukogude pakti sõlmimist üle Gestapole. Rogovin märkis ka, et 16 Saksa Kommunistliku Partei keskkomitee liiget langes stalinistliku terrori ohvriks. Repressiivseid meetmeid rakendati ka Ungari, Jugoslaavia ja Poola kommunistlike parteide vastu.[193]

Briti ajaloolane Terence Brotherstone on leidnud, et Stalini ajastul oli sügav mõju neile, kes tundsid tõmmet Trotski ideede poole. Brotherstone’i sõnul olid paljud stalinistlikest parteidest esile kerkinud tegelased vääralt haritud, mis pidurdas marksismi arengut.[194]

Teised tõlgendused

[muuda | muuda lähteteksti]
GULAGi muuseum Moskvas, mille asutas 2001. aastal ajaloolane Anton Antonov-Ovsejenko

Mõned ajaloolased ja kirjanikud, näiteks Dietrich Schwanitz, on tõmmanud paralleele stalinismi ja Venemaa tsaari Peeter I majanduspoliitika vahele. Schwanitzi arvates oli Stalin Peeter Suure „koletuslik reinkarnatsioon”. Mõlemad soovisid, et Venemaa mööduks arengult Lääne-Euroopa riikidest.[195] Mõned autorid on käsitlenud stalinismi punase fašismi vormina.[196] Kuigi fašistlikud režiimid olid ideoloogiliselt Nõukogude Liidu vastu, suhtusid mõned neist stalinismi soodsalt, nähes selles bolševismi arengut fašismi vormiks. Benito Mussolini arvates oli stalinism muutnud Nõukogude bolševismi slaavi fašismiks.[197]

Briti ajaloolane Michael Ellman on kirjutanud, et näljahädadest põhjustatud massisurmad ei ole „ainuomaselt stalinistlik kurjus”. Tema sõnul on näljahädad ja põuad olnud Venemaa ajaloos korduv nähtus, sealhulgas Venemaa näljahäda 1921–1922, mis toimus enne Stalini võimuletulekut. Ellman märgib ka, et näljahädad olid 19. ja 20. sajandil laialt levinud paljudes riikides, näiteks Indias, Iirimaal, Venemaal ja Hiinas. Ta võrdleb Stalini režiimi käitumist holodomori ajal Suurbritannia valitsuse käitumisega Iirimaal ja Indias ning tänapäevase G8 tegevusetusega, väites, et Stalini käitumine ei olnud halvem paljude 19. ja 20. sajandi valitsejate omast.[198]

Nõukogude poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusmärk Peterburis, tehtud Solovetsi saartelt toodud rändrahnust

David L. Hoffmann seab kahtluse alla, kas stalinistlikud riigivägivalla praktikad tulenesid otseselt sotsialistlikust ideoloogiast. Asetades stalinismi rahvusvahelisse konteksti, väidab ta, et paljud Stalini valitsuse kasutatud riikliku sekkumise vormid, sealhulgas ühiskondlik liigitamine, järelevalve ja koonduslaagrid, olid olemas enne Nõukogude režiimi ja pärinesid väljastpoolt Venemaad. Hoffmanni sõnul arenesid ühiskondliku sekkumise tehnoloogiad koos 19. sajandi Euroopa reformijate tööga ning laienesid tugevalt Esimese maailmasõja ajal, kui kõigi sõdivate riikide võimud suurendasid jõupingutusi elanikkonna mobiliseerimiseks ja kontrollimiseks. Tema järgi sündis Nõukogude riik selles totaalse sõja hetkes ning muutis riikliku sekkumise praktikad püsivateks institutsioonideks.[199]

Raamatus The Mortal Danger: Misconceptions about Soviet Russia and the Threat to America väitis antikommunistlik kirjanik ja Nõukogude dissident Aleksandr Solženitsõn, et mõiste stalinism kasutamine varjab kommunismi kui terviku vältimatut mõju inimvabadusele. Tema sõnul töötasid lääne intellektuaalid stalinismi mõiste pärast 1956. aastat välja selleks, et kommunistlikku ideaali elus hoida. Mõistet „stalinism” kasutati siiski juba 1937. aastal, kui Trotski kirjutas pamfleti Stalinism and Bolshevism.[200]

Briti ajakirjanik Seumas Milne kirjutas 2002. ja 2006. aastal ajalehes The Guardian, et külma sõja järgne narratiiv, mis kujutab Stalinit ja Hitlerit kaksikkurjusena ning võrdsustab kommunismi kuriteod natsismi kuritegudega, on tema hinnangul relativiseerinud natsismi ainulaadseid kuritegusid, varjanud kolonialismi kuritegusid ja toitnud arusaama, et iga radikaalne ühiskondlik muutus viib alati kannatuste, tapmise ja läbikukkumiseni.[201][202]

Ajaloolase Eric D. Weitzi järgi likvideeriti stalinistliku terrori ajal 60% Nõukogude Liidus viibinud saksa pagulastest ning Saksamaa Kommunistliku Partei poliitbüroo liikmeid suri Nõukogude Liidus suuremal osakaalul kui Natsi-Saksamaal. Weitz märkis ka, et Stalini valitsus andis Gestapole üle sadu Saksamaa kodanikke, kellest enamik olid kommunistid.[203]

Avalik arvamus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Neostalinism
Maiparaad Dergi-aegses Etioopias 1977. aastal

Tänapäeva Venemaal on avalik arvamus Stalini ja endise Nõukogude Liidu kohta viimastel aastatel paranenud.[204] Levada keskuse andmetel kasvas positiivne suhtumine Stalini ajastusse 18%-lt 1996. aastal 40%-ni 2016. aastal; seda on seostatud Stalini rehabiliteerimisega Vladimir Putini valitsuse ajal sotsiaalse patriotismi ja militariseerimise eesmärgil.[205] 2015. aasta Levada küsitluse järgi ütles 34% vastanutest, võrreldes 28%-ga 2007. aastal, et Nõukogude rahva juhtimine võidule Teises maailmasõjas oli sedavõrd väljapaistev saavutus, et see kaalus üles Stalini vead.[206]

2019. aasta Levada küsitlus näitas, et toetus Stalinile, keda paljud venelased näevad Suure Isamaasõja võitjana, jõudis postsovetlikul ajal rekordtasemele: 51% pidas teda positiivseks tegelaseks ja 70% leidis, et tema valitsemisaeg oli riigile hea.[207][208]

Levada keskuse sotsioloog Lev Gudkov on öelnud, et Vladimir Putini-aegne Venemaa vajab autoriteedi ja rahvusliku tugevuse sümboleid, olgu need kui tahes vastuolulised, et õigustada uut autoritaarset poliitilist korda. Stalin kui despootlik juht, kes vastutas massilise verevalamise eest, kuid keda seostatakse endiselt sõjavõidu ja rahvusliku ühtsusega, sobib tema hinnangul sellesse vajadusse.[209]

Positiivset suhtumist Stalinisse leidub ka mujal endises Nõukogude Liidus. Carnegie Rahvusvahelise Rahu Sihtkapitali tellitud 2012. aasta uuringu järgi nõustus 38% armeenlastest väitega, et nende riik vajab alati Stalini-sarnast juhti.[209][210] 2013. aastal Thbilisi ülikooli tehtud uuringu järgi väljendas 45% Gruusia elanikest Stalini suhtes positiivset hoiakut.[211]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Deutscher, Isaac (1961). Stalin: A Political Biography (2nd ed.). Oxford University Press. Lk 7–9. ISBN 978-0195002737.
  2. ↑ Plamper, Jan (2012). The Stalin Cult: A Study in the Alchemy of Power. Yale University Press. ISBN 9780300169522.
  3. ↑ Bottomore, Thomas (1991). A Dictionary of Marxist Thought. Wiley-Blackwell. Lk 54. ISBN 978-0631180821.
  4. ↑ Kotkin 1997, lk 71, 81, 307.
  5. ↑ Rossman, Jeffrey (2005). Worker Resistance Under Stalin: Class and Revolution on the Shop Floor. Harvard University Press. ISBN 0674019261.
  6. ↑ Pons, Silvo; Service, Robert, toim-d (2012). A Dictionary of 20th Century Communism. Princeton University Press. Lk 307. ISBN 9780691154299.
  7. 1 2 Service, Robert (2007). Comrades!: A History of World Communism. Harvard University Press. Lk 3–6. ISBN 9780674046993.
  8. ↑ Greeley, Andrew, toim (2009). Religion in Europe at the End of the Second Millennium: A Sociological Profile. Routledge. Lk 89. ISBN 9780765808219.
  9. ↑ Pons, Silvo; Service, Robert, toim-d (2012). A Dictionary of 20th Century Communism. Princeton University Press. Lk 308–310. ISBN 9780691154299.
  10. ↑ "How the Russian Orthodox Church helped the Red Army defeat the Nazis".
  11. 1 2 Kotkin 1997, lk 70–71.
  12. ↑ Kotkin 1997, lk 70-79.
  13. ↑ De Basily, N. (2017) [1938]. Russia Under Soviet Rule: Twenty Years of Bolshevik Experiment. Routledge Library Editions: Early Western Responses to Soviet Russia. Abingdon, Oxon: Routledge. ISBN 9781351617178. Vaadatud 3. novembril 2017.
  14. ↑ "Communism". Encyclopædia Britannica Online. Retrieved 4 February 2020.
  15. ↑ Montefiore 2007, lk 352.
  16. ↑ Service 2004, lk 357.
  17. ↑ Sandle 1999, lk 208–209.
  18. 1 2 Sandle 1999, lk 209.
  19. ↑ Sandle 1999, lk 261.
  20. ↑ Sandle 1999, lk 211.
  21. ↑ Sandle 1999, lk 210.
  22. 1 2 Montefiore 2004, lk 164.
  23. ↑ Suny, Ronald (1998). The Soviet Experiment: Russia, the USSR, and the Successor States. New York, New York: Oxford University Press. Lk 221.
  24. ↑ On Finland, Poland etc., Deutscher, chapter 6 "Stalin during the Civil War", p. 148 in the Swedish 1980 printing.
  25. ↑ Deutscher, Isaac. [1949] 1961. "The General Secretary." pp. 221–29 in Stalin, A Political Biography (2nd ed.).
  26. ↑ "Stalinism." Encyclopædia Britannica. [1998] 2020.
  27. ↑ Service, Robert (2005). Stalin: A Biography (inglise). Harvard University Press. Lk 307. ISBN 978-0-674-01697-2.
  28. ↑ Kemp-Welch, A. (2016). Stalin and the Literary Intelligentsia, 1928–39 (inglise). Springer. Lk 222. ISBN 978-1-349-21447-1.
  29. ↑ Vucinich, Alexander (2001). Einstein and Soviet Ideology (inglise). Stanford University Press. Lk 1–15, 90–120. ISBN 978-0-8047-4209-2.
  30. ↑ Daniels, Robert Vincent (1985). Russia, the Roots of Confrontation (inglise). Harvard University Press. Lk 181. ISBN 978-0-674-77966-2.
  31. ↑ Stanchevici, Dmitri (2017). Stalinist Genetics: The Constitutional Rhetoric of T. D. Lysenko (inglise). Taylor & Francis. Lk 9. ISBN 978-1-351-86445-9.
  32. 1 2 Zubok, Vladislav M. (2009). A Failed Empire: The Soviet Union in the Cold War from Stalin to Gorbachev (inglise). Univ of North Carolina Press. Lk 166. ISBN 978-0-8078-9905-2.
  33. ↑ Wrinch, Pamela N. (1951). "Science and Politics in the U.S.S.R.: The Genetics Debate". World Politics. 3 (4): 486–519. DOI:10.2307/2008893. ISSN 0043-8871. JSTOR 2008893. S2CID 146284128.
  34. ↑ Birstein, Vadim J. (2013). The Perversion Of Knowledge: The True Story Of Soviet Science. Perseus Books Group. ISBN 978-0-7867-5186-0.
  35. 1 2 Soyfer, Valery N. (1. september 2001). "The Consequences of Political Dictatorship for Russian Science". Nature Reviews Genetics. 2 (9): 723–729. DOI:10.1038/35088598. PMID 11533721. S2CID 46277758.
  36. ↑ Soĭfer, Valeriĭ. (1994). Lysenko and The Tragedy of Soviet Science. New Brunswick, N.J.: Rutgers University Press. ISBN 978-0-8135-2087-2.
  37. 1 2 Jones, Derek (2001). Censorship: A World Encyclopedia (inglise). Routledge. Lk 2083. ISBN 978-1-136-79864-1.
  38. ↑ Fitzpatrick, Sheila (2023). The Shortest History of the Soviet Union. Pan Macmillan. Lk 116. ISBN 978-93-90742-78-3.
  39. 1 2 Pisch, Anita (2016). "Introduction". The Personality Cult of Stalin in Soviet Posters, 1929–1953. ANU Press: 1–48. ISBN 978-1-76046-062-4. JSTOR j.ctt1q1crzp.6.
  40. ↑ Saxonberg, Steven (2013). Transitions and Non-Transitions from Communism: Regime Survival in China, Cuba, North Korea, and Vietnam. Cambridge University Press. Lk 111. ISBN 978-1-107-02388-8.
  41. ↑ Davies, Sarah; Harris, James (2014). Stalin's World: Dictating the Soviet Order. Yale University Press. Lk 134. ISBN 978-0-300-18281-1.
  42. ↑ Claeys, Gregory (2013). Encyclopedia of Modern Political Thought (set). CQ Press. Lk 162. ISBN 978-1-5063-0836-4.
  43. ↑ Zuehlke, Jeffrey. 2006. Joseph Stalin. Twenty-First Century Books. p. 63.
  44. ↑ Sémelin, Jacques, and Stanley Hoffman. 2007. Purify and Destroy: The Political Uses of Massacre and Genocide. New York: Columbia University Press. p. 37.
  45. ↑ "Worldwide Recognition of the Holodomor as Genocide". 18. oktoober 2019.
  46. ↑ Davies, Robert; Wheatcroft, Stephen (2009). The Industrialisation of Soviet Russia Volume 5: The Years of Hunger: Soviet Agriculture 1931–1933. Palgrave Macmillan UK. Lk xiv. ISBN 978-0-230-27397-9.
  47. 1 2 Figes, Orlando. 2007. The Whisperers: Private Life in Stalin's Russia. ISBN 0-8050-7461-9.
  48. ↑ Gellately 2007.
  49. ↑ Kershaw, Ian, and Moshe Lewin. 1997. Stalinism and Nazism: Dictatorships in Comparison. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-56521-9. p. 300.
  50. ↑ Kuper, Leo. 1982. Genocide: Its Political Use in the Twentieth Century. Yale University Press. ISBN 0-300-03120-3.
  51. ↑ Brackman 2001, lk 204.
  52. ↑ Brackman 2001, lk 205–206.
  53. ↑ Brackman 2001, lk 207.
  54. 1 2 Overy 2004, lk 182.
  55. ↑ Harris, James (2013). The Anatomy of Terror: Political Violence under Stalin (inglise). OUP Oxford. Lk 15. ISBN 978-0-19-965566-3.
  56. ↑ Mccauley, Martin (2013). Stalin and Stalinism (inglise) (3rd rev. ed.). Routledge. Lk 49. ISBN 978-1-317-86369-4.
  57. ↑ Wright, Patrick (2009). Iron Curtain: From Stage to Cold War (inglise). OUP Oxford. Lk 342. ISBN 978-0-19-162284-7.
  58. ↑ Boobbyer 2000, lk 160.
  59. ↑ Tucker 1992, lk 456.
  60. ↑ Snyder, Timothy. Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin. Basic Books, 2010. ISBN 0-465-00239-0 p. 137.
  61. ↑ Tucker, Robert C. 1999. Stalinism: Essays in Historical Interpretation, Transaction Publishers. ISBN 0-7658-0483-2. p. 5.
  62. ↑ Overy 2004, lk 338.
  63. ↑ Montefiore 2004, lk 229.
  64. ↑ Tzouliadis, Tim. August 2, 2008. "Nightmare in the workers paradise." BBC.
  65. ↑ Tzouliadis, Tim. 2008. The Forsaken: An American Tragedy in Stalin's Russia. Penguin Press, ISBN 1-59420-168-4.
  66. ↑ McLoughlin, Barry; McDermott, Kevin, toim-d (2002). Stalin's Terror: High Politics and Mass Repression in the Soviet Union. Palgrave Macmillan. Lk 141. ISBN 978-1-4039-0119-4.
  67. ↑ McLoughlin, Barry; McDermott, Kevin, toim-d (2002). Stalin's Terror: High Politics and Mass Repression in the Soviet Union. Palgrave Macmillan. Lk 6. ISBN 978-1-4039-0119-4.
  68. 1 2 Kuromiya, Hiroaki. 2007. The Voices of the Dead: Stalin's Great Terror in the 1930s. Yale University Press. ISBN 0-300-12389-2.
  69. ↑ "Introduction: the Great Purges as history", Origins of the Great Purges, Cambridge University Press, lk 1–9, 1985, DOI:10.1017/cbo9780511572616.002, ISBN 978-0-521-25921-7, vaadatud 2. detsembril 2021
  70. ↑ Homkes, Brett (2004). "Certainty, Probability, and Stalin's Great Purge". McNair Scholars Journal.
  71. ↑ Ellman, Michael (2002). "Soviet Repression Statistics: Some Comments". Europe-Asia Studies. 54 (7): 1151–1172. DOI:10.1080/0966813022000017177. ISSN 0966-8136. JSTOR 826310.
  72. ↑ Shearer, David R. (2023). Stalin and War, 1918–1953: Patterns of Repression, Mobilization, and External Threat (inglise). Taylor & Francis. Lk vii. ISBN 978-1-00-095544-6.
  73. ↑ Nelson, Todd H. (2019). Bringing Stalin Back In: Memory Politics and the Creation of a Useable Past in Putin's Russia (inglise). Rowman & Littlefield. Lk 7. ISBN 978-1-4985-9153-9.
  74. ↑ Snyder, Timothy (2010) Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin. Basic Books, ISBN 0-465-00239-0 p. 101.
  75. ↑ Rosefielde, Stephen (1996). "Stalinism in Post-Communist Perspective: New Evidence on Killings, Forced Labour and Economic Growth in the 1930s" (PDF). Europe-Asia Studies. 48 (6): 959. DOI:10.1080/09668139608412393. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2025. Vaadatud 14. mail 2026.
  76. ↑ Comment on Wheatcroft by Robert Conquest, 1999.
  77. ↑ Pipes, Richard (2003) Communism: A History (Modern Library Chronicles), p. 67. ISBN 0-8129-6864-6.
  78. ↑ Applebaum 2003, lk 584.
  79. ↑ Keep, John (1997). "Recent Writing on Stalin's Gulag: An Overview". Crime, Histoire & Sociétés. 1 (2): 91–112. DOI:10.4000/chs.1014.
  80. ↑ Wheatcroft, S. G. (1996). "The Scale and Nature of German and Soviet Repression and Mass Killings, 1930–45" (PDF). Europe-Asia Studies. 48 (8): 1319–53. DOI:10.1080/09668139608412415. JSTOR 152781. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2011. Vaadatud 15. novembril 2017.
  81. ↑ Wheatcroft, S. G. (2000). "The Scale and Nature of Stalinist Repression and its Demographic Significance: On Comments by Keep and Conquest" (PDF). Europe-Asia Studies. 52 (6): 1143–59. DOI:10.1080/09668130050143860. PMID 19326595. S2CID 205667754. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 15. novembril 2017.
  82. ↑ Ellman, Michael (2007). "Stalin and the Soviet Famine of 1932–33 Revisited". Europe-Asia Studies. 59 (4): 663–93. DOI:10.1080/09668130701291899. S2CID 53655536. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2007. Vaadatud 6. aprillil 2014.
  83. ↑ Volkogonov, Dmitri. 1991. Stalin: Triumph and Tragedy. New York. p. 210. ISBN 0-7615-0718-3.
  84. ↑ Baabar, Bat-Ėrdėniĭn (1999). History of Mongolia (inglise). Monsudar Pub. Lk 322. ISBN 978-99929-0-038-3.
  85. ↑ Kotkin, Stephen; Elleman, Bruce Allen (2015). Mongolia in the Twentieth Century (inglise). Routledge. Lk 112. ISBN 978-1-317-46010-7.
  86. ↑ Dashpu̇rėv, Danzankhorloogiĭn; Soni, Sharad Kumar (1992). Reign of Terror in Mongolia, 1920–1990 (inglise). South Asian Publishers. Lk 44. ISBN 978-1-881318-15-6.
  87. ↑ Thomas, Natalie (4. juuni 2018). "Young monks lead revival of Buddhism in Mongolia after years of repression". Reuters. Vaadatud 6. juulil 2023.
  88. ↑ Sakwa, Richard (2012). Soviet Politics: In Perspective (inglise). Routledge. Lk 43. ISBN 978-1-134-90996-4.
  89. ↑ Whitehead, Jonathan (2024). The End of the Spanish Civil War: Alicante 1939 (inglise). Pen and Sword History. Lk 81. ISBN 978-1-399-06395-1.
  90. ↑ Service, Robert (2007). Comrades!: A History of World Communism (inglise). Harvard University Press. Lk 212. ISBN 978-0-674-02530-1.
  91. ↑ Kocho-Williams, Alastair (2013). Russia's International Relations in the Twentieth Century (inglise). Routledge. Lk 60. ISBN 978-1-136-15747-9.
  92. ↑ Ellman, Michael (2005). "The Role of Leadership Perceptions and of Intent in the Soviet Famine of 1931–1934" (PDF). Europe-Asia Studies. 57 (6): 826. DOI:10.1080/09668130500199392. S2CID 13880089. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2009. Vaadatud 6. aprillil 2014.
  93. ↑ Deutscher, Isaac (2015). The Prophet: The Life of Leon Trotsky (inglise). Verso Books. Lk 1443. ISBN 978-1-78168-721-5.
  94. ↑ Wasserstein, Bernard (2012). On the Eve: The Jews of Europe Before the Second World War (inglise). Simon and Schuster. Lk 395. ISBN 978-1-4165-9427-7.
  95. ↑ Letkemann, Peter. Mennonite Victims of "The Great Terror," 1936–1938. Journal of Mennonite Studies, 1998, 16: 33–58.
  96. ↑ Kokaisl, Petr; Usmanov, Amirbek (2025). The History of Kyrgyzstan Through the Eyes of Witnesses. Nostalgie. ISBN 978-80-908883-3-3.
  97. ↑ Andrew D. W. Forbes (1986). Warlords and Muslims in Chinese Central Asia: a political history of Republican Sinkiang 1911–1949. Cambridge, England: CUP Archive. Lk 151. ISBN 978-0-521-25514-1. Vaadatud 31. detsembril 2010.
  98. ↑ Rudelson, Justin Jon; Rudelson, Justin Ben-Adam; Ben-Adam, Justin (1997). Oasis Identities: Uyghur Nationalism Along China's Silk Road (inglise). Columbia University Press. ISBN 978-0-231-10786-0.
  99. ↑ Bullock 1962, lk 904–906.
  100. 1 2 Boobbyer 2000, lk 130.
  101. ↑ Pohl, Otto, Ethnic Cleansing in the USSR, 1937–1949, ISBN 0-313-30921-3.
  102. ↑ "Soviet Transit, Camp, and Deportation Death Rates". Vaadatud 25. juunil 2010.
  103. ↑ Conquest, Robert (1997). "Victims of Stalinism: A Comment". Europe-Asia Studies. 49 (7): 1317–1319. DOI:10.1080/09668139708412501. We are all inclined to accept the Zemskov totals (even if not as complete) with their 14 million intake to Gulag 'camps' alone, to which must be added 4–5 million going to Gulag 'colonies', to say nothing of the 3.5 million already in, or sent to, 'labour settlements'. However taken, these are surely 'high' figures.
  104. ↑ Wheatcroft, Stephen G. (1999). "Victims of Stalinism and the Soviet Secret Police: The Comparability and Reliability of the Archival Data. Not the Last Word" (PDF). Europe-Asia Studies. 51 (2): 315–345. DOI:10.1080/09668139999056. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2026. Vaadatud 14. mail 2026.
  105. ↑ Rosefielde, Steven. 2009. Red Holocaust. Routledge, 2009. ISBN 0-415-77757-7. p. 67.
  106. ↑ Healey, Dan. 2018. "Golfo Alexopoulos. 'Illness and Inhumanity in Stalin's Gulag'" (review). American Historical Review 123(3):1049–51. DOI:10.1093/ahr/123.3.1049.
  107. ↑ Fitzpatrick, Sheila (22. aprill 2010). "The Old Man". London Review of Books (inglise). 32 (8). ISSN 0260-9592.
  108. ↑ Deutscher, Isaac (2015). The Prophet: The Life of Leon Trotsky (inglise). Verso Books. Lk 1141. ISBN 978-1-78168-721-5.
  109. ↑ Kotkin 1997, lk 70–79.
  110. ↑ De Basily, N. (2017) [1938]. Russia Under Soviet Rule: Twenty Years of Bolshevik Experiment. Routledge Library Editions: Early Western Responses to Soviet Russia. Abingdon, Oxon: Routledge. ISBN 978-1-351-61717-8. Vaadatud 3. novembril 2017.
  111. ↑ Fredric Jameson. Marxism Beyond Marxism (1996). p. 43. ISBN 0-415-91442-6.
  112. ↑ Robert Conquest. Reflections on a Ravaged Century (2000). p. 101. ISBN 0-393-04818-7.
  113. ↑ Kotkin 2014, lk 724–725.
  114. ↑ Fitzpatrick, Sheila (1994). Stalin's peasants : resistance and survival in the Russian village after collectivization. New York: Oxford University Press. Lk 5. ISBN 0-19-506982-X. OCLC 28293091.
  115. ↑ "Genocide in the 20th century". History Place.
  116. ↑ Davies, Robert; Wheatcroft, Stephen (2009). The Industrialisation of Soviet Russia Volume 5: The Years of Hunger: Soviet Agriculture 1931–1933. Palgrave Macmillan UK. Lk xiv. ISBN 978-0-230-27397-9.
  117. ↑ "1917 Russian Revolution: The gay community's brief window of freedom". BBC News (Briti inglise). 10. november 2017. Vaadatud 29. mail 2023.
  118. ↑ "When Soviet Women Won the Right to Abortion (For the Second Time)". jacobin.com (Ameerika inglise). Vaadatud 29. mail 2023.
  119. ↑ "Letters to the Editor on the Draft Abortion Law". Seventeen Moments in Soviet History (Ameerika inglise). 31. august 2015. Vaadatud 29. mail 2023.[alaline kõdulink]
  120. ↑ Mamonova, Tatyana (1984). Women and Russia: Feminist Writings from the Soviet Union. Oxford: Basil Blackwell Publisher. ISBN 0-631-13889-7.
  121. ↑ Gilbert, Felix; Large, David Clay (2008). The End of the European Era: 1890 to the Present (6th ed.). New York City: W. W. Norton & Company. Lk 213. ISBN 978-0-393-93040-5.
  122. ↑ Jones, Jonathan (29. august 2012). "The fake photographs that predate Photoshop". The Guardian. Vaadatud 27. augustil 2016.
  123. ↑ Mawdsley, Evan (2011). The Russian Civil War. Birlinn. ISBN 9780857901231.
  124. ↑ Suny, Ronald Grigor (2017). Red Flag Unfurled: History, Historians and the Russian Revolution. Verso Books.
  125. ↑ Acton, Edward (1997). Critical Companion to the Russian Revolution. Lk 4–13.
  126. ↑ Pipes, Richard (2001). Communism: A History. Random House Publishing. Lk 73–74. ISBN 978-0-8129-6864-4.
  127. ↑ George Leggett, The Cheka: Lenin's Political Police.
  128. ↑ Pipes, Richard. Three Whys of the Russian Revolution. Lk 83–84.
  129. ↑ "Lenin: Individual and Politics in the October Revolution". Modern History Review. 2: 16–19. 1990.
  130. ↑ Edvard Radzinsky Stalin: The First In-depth Biography Based on Explosive New Documents from Russia's Secret Archives, Anchor, (1997) ISBN 0-385-47954-9.
  131. ↑ Anne Applebaum (14. oktoober 2014). "Understanding Stalin". The Atlantic. Vaadatud 4. aprillil 2015.
  132. ↑ Roy Medvedev, Leninism and Western Socialism, Verso, 1981.
  133. ↑ Moshe Lewin, Lenin's Last Testament, University of Michigan Press, 2005.
  134. ↑ Figes, Orlando (1997). A people's tragedy : a history of the Russian Revolution. New York, NY : Viking. Lk 796–801. ISBN 978-0-670-85916-0.
  135. ↑ Deutscher, Isaac (5. jaanuar 2015). The Prophet: The Life of Leon Trotsky (inglise). Verso Books. Lk 528. ISBN 978-1-78168-721-5.
  136. ↑ Danilov, Victor; Porter, Cathy (1990). "We Are Starting to Learn about Trotsky". History Workshop (29): 136–146. ISSN 0309-2984. JSTOR 4288968.
  137. ↑ Daniels, Robert V. (1. oktoober 2008). The Rise and Fall of Communism in Russia (inglise). Yale University Press. Lk 438. ISBN 978-0-300-13493-3.
  138. ↑ Watson, Derek (2016). Molotov and Soviet Government: Sovnarkom, 1930–41 (inglise). Springer. Lk 25. ISBN 978-1-349-24848-3.
  139. ↑ Deutscher, Isaac (1965). The prophet unarmed: Trotsky, 1921–1929. New York, Vintage Books. Lk 135. ISBN 978-0-394-70747-1.
  140. ↑ Dziewanowski, M. K. (2003). Russia in the twentieth century. Upper Saddle River, N.J. : Prentice Hall. Lk 162. ISBN 978-0-13-097852-3.
  141. ↑ Deutscher, Isaac (1959). Trotsky: The Prophet Unarmed. Lk 464–5.
  142. ↑ Lewin, Moshe (2005). Lenin's Last Struggle (inglise). University of Michigan Press. Lk 136. ISBN 978-0-472-03052-1.
  143. ↑ Broue., Pierre (1992). Trotsky: a biographer's problems. In The Trotsky reappraisal. Brotherstone, Terence; Dukes, Paul,(eds). Edinburgh University Press. Lk 19, 20. ISBN 978-0-7486-0317-6.
  144. ↑ Rogovin, Vadim Zakharovich (2021). Was There an Alternative? Trotskyism: a Look Back Through the Years (inglise). Mehring Books. Lk 13–14. ISBN 978-1-893638-97-6.
  145. ↑ Carr, Edward Hallett (1977). The Bolshevik revolution 1917–1923. Vol. 1 (Reprinted ed.). Penguin books. Lk 111–112. ISBN 978-0-14-020749-1.
  146. 1 2 Liebman, Marcel (1985). Leninism Under Lenin (inglise). Merlin Press. Lk 1–348. ISBN 978-0-85036-261-9.
  147. ↑ Adams, Katherine H.; Keene, Michael L. (2014). After the Vote Was Won: The Later Achievements of Fifteen Suffragists (inglise). McFarland. Lk 109. ISBN 978-0-7864-5647-5.
  148. ↑ Ugri͡umov, Aleksandr Leontʹevich (1976). Lenin's Plan for Building Socialism in the USSR, 1917–1925 (inglise). Novosti Press Agency Publishing House. Lk 48.
  149. ↑ Meade, Teresa A.; Wiesner-Hanks, Merry E. (15. aprill 2008). A Companion to Gender History (inglise). John Wiley & Sons. Lk 197. ISBN 978-0-470-69282-0.
  150. ↑ Daniels, Robert V. (2002). The End of the Communist Revolution (inglise). Routledge. Lk 90–94. ISBN 978-1-134-92607-7.
  151. ↑ Daniels, Robert V. (2002). The End of the Communist Revolution (inglise). Routledge. Lk 90–92. ISBN 978-1-134-92607-7.
  152. 1 2 3 Khrushchev, Nikita Sergeevich (1956). The Crimes Of The Stalin Era, Special Report To The 20th Congress Of The Communist Party Of The Soviet Union. Lk 1–65.
  153. ↑ Khrushchev, Nikita Sergeevich; Khrushchev, Serge (2004). Memoirs of Nikita Khrushchev (inglise). Penn State Press. Lk 156. ISBN 978-0-271-02861-3.
  154. ↑ Kuromiya, Hiroaki (2013). Stalin (inglise). Routledge. Lk 60. ISBN 978-1-317-86780-7.
  155. ↑ Grant, Alex (1. november 2017). "Top 10 lies about the Bolshevik Revolution". In Defence of Marxism (Briti inglise).
  156. ↑ Novack, George (1971). Democracy and Revolution (inglise). Pathfinder. Lk 307–347. ISBN 978-0-87348-192-2.
  157. ↑ Cliff, Tony. "Revolution Besieged. The Dissolution of the Constituent Assembly)". www.marxists.org.
  158. ↑ Gill 1998.
  159. ↑ Gill 1998, lk 1.
  160. ↑ Geyer, Michael; Fitzpatrick, Sheila (2009). Beyond Totalitarianism: Stalinism and Nazism Compared. Cambridge University Press. DOI:10.1017/CBO9780511802652. ISBN 978-0-521-72397-8.
  161. ↑ Rogovin, Vadim Z (2021). Was There an Alternative? 1923–1927: Trotskyism: a Look Back Through the Years (inglise). Mehring Books. Lk 494–495. ISBN 978-1-893638-96-9.
  162. ↑ „While Trotsky was strongly biased toward industrial development, there is little basis to suppose that he would have adopted Stalin’s forcible collectivization, slapdash economic planning, anti expert campaigns, or cultural know-nothingism. Neither Trotsky nor Bukharin would have pursued anything like Stalin’s pseudo-revolutionary “third period” foreign policy and his connivance in the advent of Hitler, another product of his political manoeuvring against the Bukharinists.” Daniels, Robert V. (2008). The Rise and Fall of Communism in Russia (inglise). Yale University Press. Lk 396. ISBN 978-0-300-13493-3.
  163. ↑ Day, Richard B. (1990). "The Blackmail of the Single Alternative: Bukharin, Trotsky and Perestrojka". Studies in Soviet Thought. 40 (1/3): 159–188. DOI:10.1007/BF00818977. ISSN 0039-3797. JSTOR 20100543.
  164. ↑ Dunn, Dennis J. (1998). Caught Between Roosevelt & Stalin: America's Ambassadors to Moscow (inglise). University Press of Kentucky. Lk 6, 271. ISBN 978-0-8131-7074-9.
  165. ↑ Creveld, Martin van (1999). The Rise and Decline of the State (inglise). Cambridge University Press. Lk 402. ISBN 978-0-521-65629-0.
  166. ↑ Taylor, Jeremy E. (2021). Visual Histories of Occupation: A Transcultural Dialogue (inglise). Bloomsbury Academic. Lk 239. ISBN 978-1-350-14220-6.
  167. ↑ Service, Robert (2005). Stalin: A Biography (inglise). Harvard University Press. Lk 3. ISBN 978-0-674-01697-2.
  168. ↑ Deutscher, Isaac (1967). Stalin: A Political Biography (inglise). Oxford University Press. Lk ix. ISBN 978-0-14-020757-6.
  169. ↑ Tismaneanu, Vladimir (2009). Stalinism Revisited: The Establishment of Communist Regimes in East-Central Europe (inglise). Central European University Press. Lk 29. ISBN 978-963-386-678-8.
  170. ↑ Fürst, Juliane (2010). Stalin's Last Generation: Soviet Post-War Youth and the Emergence of Mature Socialism (inglise). Oxford University Press. Lk 94. ISBN 978-0-19-957506-0.
  171. ↑ Critical Companion to Contemporary Marxism (inglise). BRILL. 31. detsember 2007. Lk 339. ISBN 978-90-474-2360-7.
  172. 1 2 Sheehan, Helena (2018). Marxism and the Philosophy of Science: A Critical History (inglise). Verso Books. Lk 230. ISBN 978-1-78663-428-3.
  173. ↑ Pierre du Bois, "Stalin – Genesis of a Myth," Survey. A Journal of East & West Studies 28#1 (1984) pp. 166–181.
  174. ↑ Carol Strong and Matt Killingsworth, "Stalin the Charismatic Leader?: Explaining the 'Cult of Personality' as a legitimation technique." Politics, Religion & Ideology 12.4 (2011): 391–411.
  175. ↑ N. N. Maslov, "Short Course of the History of the All-Russian Communist Party (Bolshevik) – An Encyclopedia of Stalin's Personality Cult". Soviet Studies in History 28.3 (1989): 41–68.
  176. ↑ David L. Hoffmann, "The Stalin Cult' The Historian (2013) 75#4 p. 909.
  177. ↑ "Mao's Evaluations of Stalin". MassLine. Vaadatud 3. augustil 2014.
  178. ↑ Hoxha, Enver Halil. "The Titoites". From Marx to Mao. Lk 501. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. august 2025. Vaadatud 14. jaanuaril 2023.
  179. ↑ Hoxha, Enver (1979). "I – The Strategy of Imperialism and Modern Revisionism". Imperialism and the Revolution. Vaadatud 14. jaanuaril 2023 – cit. via Marxists Internet Archive.
  180. ↑ Rogovin, Vadim Zakharovich (2021). Was There an Alternative? Trotskyism: a Look Back Through the Years (inglise). Mehring Books. Lk 431. ISBN 978-1-893638-97-6.
  181. ↑ Daniels, Robert V. (1. oktoober 2008). The Rise and Fall of Communism in Russia (inglise). Yale University Press. Lk 195. ISBN 978-0-300-13493-3.
  182. ↑ Wiles, Peter (2023). The Soviet Economy on the Brink of Reform: Essays in Honor of Alec Nove (inglise). Taylor & Francis. Lk 31. ISBN 978-1-000-88190-5.
  183. ↑ Twiss, Thomas M. (2014). Trotsky and the Problem of Soviet Bureaucracy (inglise). Brill. Lk 105–106. ISBN 978-90-04-26953-8.
  184. ↑ Beilharz, Peter (2019). Trotsky, Trotskyism and the Transition to Socialism (inglise). Routledge. Lk 1–206. ISBN 978-1-00-070651-2.
  185. ↑ Rubenstein, Joshua (2011). Leon Trotsky : a revolutionary's life. New Haven : Yale University Press. Lk 161. ISBN 978-0-300-13724-8.
  186. ↑ Deutscher, Isaac (2015). The Prophet: The Life of Leon Trotsky (inglise). Verso Books. Lk 637. ISBN 978-1-78168-721-5.
  187. ↑ "Leon Trotsky: Problem of the Ukraine (1939)". www.marxists.org.
  188. ↑ Faria, MA (8. jaanuar 2012). "Stalin, Communists, and Fatal Statistics". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. veebruar 2021. Vaadatud 5. septembril 2012.
  189. ↑ Cliff, Tony (1948). "The Theory of Bureaucratic Collectivism: A Critique". In Cliff, Tony (1988) [1974]. State Capitalism in Russia. London: Bookmarks pp. 333–353. ISBN 9780906224441. Retrieved 23 April 2020.
  190. ↑ North, David (2010). In Defense of Leon Trotsky (inglise). Mehring Books. Lk 172–173. ISBN 978-1-893638-05-1.
  191. ↑ Trotsky, Leon (1971). The Struggle Against Fascism in Germany (inglise). Pathfinder Press. Lk 555–556. ISBN 978-0-87348-136-6.
  192. ↑ Rogovin, Vadim Zakharovich (2021). Was There an Alternative? Trotskyism: a Look Back Through the Years (inglise). Mehring Books. Lk 1–2. ISBN 978-1-893638-97-6.
  193. ↑ Rogovin, Vadim Zakharovich (2021). Was There an Alternative? Trotskyism: a Look Back Through the Years (inglise). Mehring Books. Lk 380. ISBN 978-1-893638-97-6.
  194. ↑ Brotherstone, Terence (1992). Trotsky's future. Brotherstone, Terence; Dukes, Paul,(eds). Edinburgh University Press. Lk 238. ISBN 978-0-7486-0317-6.
  195. ↑ Schwanitz, Dietrich. Bildung. Alles, was man wissen muss.
  196. ↑ Fried, Richard M. (1991). Nightmare in Red: The McCarthy Era in Perspective. Oxford University Press. Lk 50. ISBN 978-0-19-504361-7.
  197. ↑ MacGregor Knox. Mussolini Unleashed, 1939–1941: Politics and Strategy in Italy's Last War. pp. 63–64.
  198. ↑ Ellman, Michael (November 2002). "Soviet Repression Statistics: Some Comments". Europe-Asia Studies. Taylor & Francis. 54 (7): 1152–1172. DOI:10.1080/0966813022000017177.
  199. ↑ Hoffmann, David (2011). Cultivating the Masses: Modern State Practices and Soviet Socialism, 1914–1939. Ithaca, New York: Cornell University Press. Lk 6–10. ISBN 978-0-8014-4629-0.
  200. ↑ "Leon Trotsky: Stalinism and Bolshevism (1937)". Marxists.org, 28 August 1937. Retrieved 12 July 2013.
  201. ↑ Milne, Seumas (12 September 2002). "The battle for history". The Guardian. Retrieved 7 October 2020.
  202. ↑ Milne, Seumas (16 February 2006). "Communism may be dead, but clearly not dead enough". The Guardian. Retrieved 18 April 2020.
  203. ↑ Weitz, Eric D. (2021). Creating German Communism, 1890–1990: From Popular Protests to Socialist State (inglise). Princeton University Press. Lk 280. ISBN 978-0-691-22812-9.
  204. ↑ "In Russia, nostalgia for Soviet Union and positive feelings about Stalin". Pew Research Center. 29. juuni 2017. Vaadatud 23. juulil 2018.
  205. ↑ Kolesnikov, Andrei. "A Past That Divides: Russia's New Official History".
  206. ↑ "Stalin" (Briti inglise). 6. aprill 2015. Vaadatud 12. veebruaril 2021.
  207. ↑ "Joseph Stalin: Why so many Russians like the Soviet dictator". BBC News. 18. aprill 2019.
  208. ↑ Arkhipov, Ilya (16. aprill 2019). "Russian Support for Stalin Surges to Record High, Poll Says". Bloomberg. Vaadatud 2. mail 2019.
  209. 1 2 "Poll Finds Stalin's Popularity High". The Moscow Times. 2 March 2013.
  210. ↑ "The Stalin Puzzle: Deciphering Post-Soviet Public Opinion". Carnegie Endowment for International Peace. 1 March 2013.
  211. ↑ "Georgia divided over Stalin 'local hero' status in Gori". BBC News. 5. märts 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2018. Vaadatud 21. juunil 2018.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Stalinism&oldid=7161691"