Spioon

See artikkel räägib luureagendist; seriaali kohta vaata artiklit Spioonid (seriaal)

Spioon ehk luureagent on isik, kes kogub ja edastab salastatud teavet (nt riigisaladusi või ärisaladusi) välisriigile või konkureerivale ettevõttele.

Spioon võib olla välja õpetatud luureohvitser, kes on saadetud välisriiki teavet koguma, või kohapeal värvatud isik, kellel on ligipääs salastatud teabele. Argikeeles mõeldakse spiooni all ka isikut, kes kogub teavet mõne asutuse, organisatsiooni või riigi kohta. Luuraja on isik, kes töötab mõne asutuse või riigi heaks.

Värbamine

Esialgu valitakse välja spiooniks sobiv isik ja seejärel püütakse teda värvata. Tänapäeval valitakse tulevasi luuretöötajaid sageli ülikoolidest, lähtudes muuhulgas sellest, mis eriala teadmisi vajatakse. Mõne suurema luureagentuuri veebilehelt võib leida isegi kontaktandmeid, kuid enamasti on agendi esimene kontrollija värbaja või värbamisele spetsialiseerunud luureohvitser.

Värbamise peamised meetodid

materiaalsete hüvede (raha, auto jne) pakkumine
maailmavaate motiveerimine ja mõjutamine (nt usu, poliitiliste vaadete kaudu)
väljapressimine (kompromiteeriva teabe kasutamine sundvärbamisel)
sundvärbamine töökohas või ajateenistuses (nt sõdurile antakse käsu korras ülesandeid)
ego tõstmine (kasutatakse ära värvatava madalat enesehinnangut, teda kiites või rõhutades tema teenete suurt tähtsust)

Lääneriikides kasutatakse värbamismeetodite kogumit MICE (Money, Ideology, Сompromise, Ego).

Väljaõpe

Elukutselise luureagendi väljaõpe on aeganõudev ja kulukas. Suurematel luureagentuuridel on selleks riikliku rahastusega õppeasutused. Agent peab oskama koguda ja edastada teavet vastuluurele vahele jäämata. Tänapäeval on see keeruline nii tehnilisest kui ka psühholoogilisest küljest. Seetõttu esitatakse kutselisele luureagendile väga kõrgeid nõudeid. Tulevased agendid õpivad võõrkeeli ja krüptoloogiat, treenivad psühholoogilist vastupidavust ning tutvuvad sihtriigi kultuuriga. Lisaks õpivad nad kasutama erialatehnikat ja jälitama. Välis- ja vastuluuretöötajate väljaõpe on erinev.

Spiooni juhtimine

Spiooni juhib kontrollija, kes on enamasti eriväljaõppe läbinud luureohvitser. Kontrollija annab spioonile ülesandeid ning võtab vastu kogutud teabe. Sageli püütakse salastatust hoida nii, et teabe saaja ja spioon ei puutuks kokku. Selleks kasutatakse nn postkaste. Eristatakse elusaid ja elutuid postkaste. Elus postkast on isik, kelle ülesanne on vahendada teavet ühelt isikult teisele. Elusat postkasti nimetatakse kulleriks.

Spioonitöö

Erinevalt filmides nähtust ei seostu tegelik spioonitöö põnevate tagaajamiste ja tohutute tulistamistega. Tüüpiline spioon on isik, kellel on ligipääs salastatud teabele ning kes on materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste ajel nõus seda teavet edastama teisele riigile või konkureerivale ettevõttele. Suur osa luureagentuuride kogutud teabest ei ole ülisalajane. Lisaks analüüsitakse avalikult kättesaadavat materjali, näiteks ajakirjanduses avaldatud teavet. Tänapäeval on suurem osa kogutud teabest teaduslik-tehniline ja seotud majanduslike huvidega. Sellise teabe saamiseks värvatakse välisriikide tööstusettevõtete ja teaduslaborite spetsialiste.

Legend

Välisriigi luuretöötaja tõelist identiteeti varjatakse tegeliku või väljamõeldud isiku eluloo ehk legendi abil. See on vajalik, et vältida vahelejäämist vastuluurele või näiteks igapäevast kontrolli tegevale politseinikule. Legend ja seda toetavad isikut tõendavad dokumendid koostatakse sageli nii tegelikest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on luua legend, mis peaks vastu kontrollile. Tulevane spioon elab enne aastaid mõnes teises riigis, kus ta hangib ehtsad isikut tõendavad dokumendid. Seal ümbritseb ta end isikutega, kes saavad hiljem kinnitada tema viibimist selles kohas.

Legendide ja neid toetavate dokumentide loomiseks on luureagentuurides eriosakonnad. Nende osakondade ülesanne on dokumente võltsida ja mõelda välja uusi isikuid, luua identiteedivarguseid ja mõelda neile usutavaid kattelugusid. Seejärel peavad nad sobitama tulevase spiooni sellesse legendi. Kontrollile vastupidavat legendi on aeganõudev luua ja ette valmistada.

Allumine

Iga spioon kuulub enamasti spioonide gruppi või võrgustikku. Spioon ise ei pruugi teistest sama grupi spioonidest midagi teada. Ta puutub kokku üksnes teda juhtiva kontrollija või kulleriga. Kontrollija allub omakorda residendile, kes juhib luureagentuuri legaalset (diplomaatilist kaitset kasutavad agendid) või illegaalset filiaali (nn residentuuri) teises riigis. Resident allub luureagentuuri osakonnale organisatsioonisisese tööjaotuse põhjal. Üks resident võib juhtida ka mitut spioonigruppi. Ühes riigis võib olla palju üksteisest sõltumatuid residentuure. Spiooni juhtivaid kontrollijaid ja nendega sidet pidavaid kullereid vahetatakse aeg-ajalt salastatuse või koostöö sujuvuse huvides. Tähtsatele spioonidele määratakse kogenud kontrollijaid või neid juhitakse elutute postkastide kaudu. Sellisel juhul ei ole alluvussuhe nn residentuuripõhine, vaid nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi spioonist teadvate isikute arvu.

Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus

Sidepidamine

Spioon peab edastama kogutud teavet. Selleks võib ta kasutada eri sidepidamise viise.

Tehnilised sidevahendid, nagu raadiojaam, telefon, satelliitside, elektroonilised sidevahendid.
Elutu postkast ehk varem kokkulepitud koht, kuhu teave jäetakse. Tavaliselt on see ettevalmistatud peidik. Tänapäeva elutu postkast on loomuliku välisilmega (nt tänavakivi), mis sisaldab tipptehnoloogiat (nt on võimeline kiiresti laadima andmeid Wi-Fit kasutavast süle- või pihuarvutist) ja enesehävitustehnoloogiat (põletab sisu ja kustutab kettad, et neid ei saaks taastada). Sellise tehnoloogia loomisega tegelevad igas luureametkonnas erinevad osakonnad. Elutu postkast võib olla ka ajakirjandus (nt ajalehekuulutus, veebileht või sotsiaalmeedia).
Elus postkast ehk kuller. Ta on agent, kelle ainus ülesanne on andmed kohale toimetada. Kulleri kasutamise eelised on kontrollida võimalikku jälitust ning vältida kokkupuudet spiooni ja kontrollija vahel. Kulleri puudus on tema liigne teadlikkus ning samuti kiputakse neid operatsiooni kasu nimel kerge käega ohverdama.
Edastus otse kontrollijale. Kontrollijat kasutades suureneb turvarisk, kuid see on sageli väga vajalik, et tagada agendi psühholoogiline stabiilsus. Tähtsal agendil on kõigest üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga. Kontakt tegeliku inimesega on riigireeturite töös hoidmisel tõhusam, kui kasutada elutuid postkaste.
Pöördumine saatkonda. Diplomaadid on saanud mingi luurealase väljaõppe, kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid. Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline. Selle puudus on see, et vastuluure jälgib saatkondi, mistõttu on suur võimalus, et teabe edastus või selle edastuskatse võib jääda ühekordseks juhtumiks.

Vahelejäämine

Minevikust teatakse tavaliselt ainult neid spioone, kes on vahele jäänud. Avalikkus on saanud teada mõnest tippspioonist pärast tema surma, kuid eduka spiooni tegevus on salastatud üldjoones nii kaua kui võimalik, et hoida saladuses teabe allikat ja selle sisu. Samuti võimaldab see kasutada eduka spiooni kogemusi ja töövõtteid hiljemgi.

Spiooni vahelejäämisel võib olla mitmeid põhjuseid. Levinumad põhjused on järgnevad:

ülejooksik või topeltagent on edastanud vastaspoolele spiooni andmed;
spioon on oma isiku paljastanud kolmandale isikule, mistõttu jälgib residentuur spioonide eraelu suure tähelepanuga;
vastuluure analüüsib vastase kätte sattunud teabe võimalikku päritolu ning kuna salastatud teabe teadjaid on üldiselt väga vähe, võib üksikasjalik analüüs viia spionaažis kahtlustatavate tuvastamiseni;
"sisse kukkunud" spioon on ülekuulamisel andnud teavet teiste spioonide kohta;
spioon läheb üle vastase poolele ja hakkab tegutsema oma endise tööandja vastu (sel juhul võib spioonist saada topeltagent ehk isik, kes hakkab uue tööandja juhtimisel töötama oma eelmise tööandja vastu; topeltagenti nimetatakse ka mutiks);
nn inimlik viga ehk spiooni enda hooletusest tehtud viga, mis võimaldab tema isiku paljastada.

Vältimine

Vahelejäämise vältimiseks minimeeritakse spiooniga kokku puutuvate isikute hulka. Spioonile antakse luureagentuuris varjunimi, mida kasutatakse dokumentides ja mida aeg-ajalt vahetatakse. Kokkusaamised spiooniga planeeritakse ette. Spiooni teekond kohtumispaika on kindlaks määratud ja tavaliselt üsna pikk, keeruline ja ajaliselt paika pandud. Selle marsruudi läbimisel kontrollitakse, et spiooni ei jälitataks. Oluliste agentidega kohtumiste või teabe üleandmiste arvu püütakse vähendada, et kahandada vahelejäämise riski. Agenti kontrollitakse pidevalt, et vähendada topeltagendi õnge sattumist. Agendi motivatsiooni püütakse hoida üleval. Raha eest tegutsevate agentide puhul on see lihtsam, kuid ideelistel alustel tegutsejaid on märksa raskem motiveerida. Seevastu peetakse ideelisel alusel tegutsevat spiooni kindlamaks, sest tal on topeltagendiks muutumise oht palju väiksem kui materiaalse hüve või šantaaži abil värvatu puhul.

Tagajärg

Vahele jäänud agent tähendab suurt kahju tema tööandjale. Samas suureneb risk, et saadakse jälile teistele agentidele, kes on puutunud kokku vahelejäänud agendiga. Seetõttu on esmatähtis toimetada nad välja kõigist riikidest, kus neid võidakse arreteerida. Paljastatud pika staažiga spioon võib endaga kaasa tuua terve residentuuri tagasikutsumise. See on keeruline, kulukas ja aeganõudev. Selleks koostatakse üksikasjalikud tegevuskavad, mille täitmisesse kaasatakse peale luureagentide ka diplomaate ja eriüksusi.

Agendi tööandjale on veelgi kahjulikum, kui vastase luure suudab agendi enda poole üle värvata. Vastaspoolega koostööd tegev ja esmast värbajat pettev topeltagent võib külvata palju segadust. Ta võib reeta esialgse tööandja agendid ja plaanid, edastada desinformatsiooni ehk valeinfot ning muuta topeltagendiks teisi agente. Kõige kuulsamad vahele jäänud agendid on olnud just topeltagendid, kelle esimene ülesanne oli imbuda vastase luureteenistusse. Ajaloo tuntuim spioon on Kim Philby, kes oli Nõukogude Liidu luureagentuuri KGB agent. Tal õnnestus tungida ka Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide luureagentuuridesse, töötades neis juhtivatel ametikohtadel.

Karistused

Spionaaž riigivastase süüteona on olnud alati raske kuritegu. Sõjaolukorras karistatakse spionaaži eest sageli surmanuhtlusega. Rahuajal on spiooni karistus võrdväärne muude raskete kuritegudega.

Eesti kriminaalõiguses on riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumine selle edastamise eesmärgil või edastamine välisriigile (sh välisriigi ülesandel tegutsevale isikule või organisatsioonile) karistatav kuni eluaegse vangistusega, vt karistusseadustiku § 232. Välismaalast karistatakse sama teo eest kuni 15-aastase vangistusega, vt karistusseadustiku § 234.

Tuntud spioone

Vaata ka

Topeltagent
Johann Heinrich Amadeus de Graaf ("Johnny X")
Peibutusagent
Spionaaž
Sõjaväeluure
Riigisaladus
Luureagentuur
Kaitsepolitseiamet
Välisluureamet
Vastuluure
Välisluure

Viited