Mine sisu juurde

Piibel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib kristlikust piiblist; judaistliku piibli kohta vaata artiklit Tanah
Ladinakeelse piiblitõlke Vulgata esmatrükk trükiti 1450. aastate keskel (u 1454–1455) Mainzis ja see on tuntud kui Gutenbergi piibel

Piibel (ka pühakiri) on kristluse kanoniseeritud tekstide kogum, mis koosneb Vana ja Uue Testamendi raamatutest.

Judaismis tähistab piibel eeskätt Tanah’iks nimetatavat juudi pühakirja; kristluses koosneb Piibel Vanast ja Uuest Testamendist. Mitmes kristlikus traditsioonis peetakse Piiblit Jumala sõnaks ning õpetatakse, et selle autorid on kirjutamisel olnud jumaliku inspiratsiooni all.

Ülekantud tähenduses nimetatakse piibliks ka mõne valdkonna tähtsaimat käsiraamatut või andmekogu.

Piibel on üks maailma enim tõlgitud ja levitatud raamatuid, mille mõju ulatub kirjanduse, kunsti, seadusandluse ja eetika valdkonda.

Nimetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna piibel tuleneb vanakreeka keele väljendist τὰ βιβλία (ta biblia, 'raamatud'), mis pärineb sõnast βιβλίον (biblíon, 'papüürusrull', 'raamat'). Ladinakeelne väljend Biblia Sacra (‘pühad raamatud’) kinnistus kristlikus ladinakeelses traditsioonis hiljemalt 4. sajandil.

Piibli jaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristluse suuremad harud kasutavad sarnaseid, kuid mitte täielikult kattuvaid kaanoneid.

Kaanoni kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Piibli kaanon (kreeka keeles kanōn, 'mõõdupuu, reegel') tähistab raamatute kogumit, mida judaism ja kristlus peavad pühaks, autoriteetseks ja oma usu aluseks. Kaanoni kujunemine oli sajanditepikkune protsess, mille käigus selgines, millised tekstid kuuluvad pühakirja koosseisu ja millised mitte.

Flavius Josephus – varaseim selgesõnaline tunnistus juudi pühakirja raamatuarvust (Against Apion 1.8)

Vana Testamendi kaanon

[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimus heebreakeelse pühakirja (Tanah) kaanoni sulgumise täpse aja kohta on teaduslikus arutelus. Kuigi põhitekstide (Toora ja Prohvetid) autoriteet oli kinnistunud juba sajandeid varem, on Kirjade (Ketuvim) kogumiku lõplik piiritlemine raskemini dateeritav.

Mitmed käsitlused rõhutavad, et juudi kaanoni tuumik oli põhimõtteliselt välja kujunenud juba enne 1. sajandit pKr. See seisukoht tugineb muuhulgas Josephuse, 4. Esra raamatu ja varase sünagoogipraktika andmetele.[1][2][3] 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel levis teooria, mille kohaselt Vana Testamendi kaanon fikseeriti lõplikult alles 1. sajandi lõpus toimunud nn Jamnia/Javne “sinodil” (Jamnia hypothesis). Nüüdisaegse uurimisseisu kohaselt pole Jamnia hüpoteesil alust. Tegemist on müüdiga, mis pole 1960. aastatest saadik olnud enam tõsiseltvõetav hüpotees. Akadeemilised üldkäsitlused Vanast Testamendist peavad seda hüpoteesi probleemseks ning rõhutavad, et puudub alus rääkida ühest kaanonit kinnitanud juutide kirikukogust, kuivõrd kaanon polnudki rabide kogunemise eesmärgiks.[4]

Hiljem levis mõnede kristlike autorite juures väide, et saduserid tunnistasid pühakirjana üksnes Toorat. Uurijad suhtuvad sellesse väitesse ettevaatusega, sest juutide endi allikad, sealhulgas Josephus, ei kirjelda saduseride ja variseride erinevust kaanonivaidlusena, vaid seostavad seda pigem variserliku suulise pärimuse tagasilükkamisega. Osa kirikuisasid võis saduserid segi ajada samaarlastega või tõlgendada Josephuse teadet nii, nagu tähendaks kirjapandud Toora eelistamine üksnes Pentateuhi kaanonit.[5]

Varakristlik kirik võttis Vana Testamendina üle juudi pühakirja, kuid Vana Testamendi piiride mõistmisel kujunes varases kristluses kaks eristatavat joont. Ühelt poolt toetuti heebrea kaanonile ehk Tanahile, mis kattub sisult nüüdisaegse protestantliku Vana Testamendiga. Teiselt poolt kasutati kreekakeelses ja hiljem ladinakeelses kirikus laialdaselt Septuaginta traditsioonis levinud raamatuid, millest osa kujunes läänekirikus deuterokanooniliseks. Seetõttu tuleb eristada raamatuid, mida kasutati ja loeti kirikus, ning raamatuid, mida loetleti kanoonilise Vana Testamendi hulka kuuluvana.[6]

Vana Testamendi kaanon varakristlikes loendites

[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud varakristlikud kaanoniloendid kinnitavad valdavalt heebrea kaanonist juhindumise traditsiooni. Need loendid on sisult väga lähedased ning kohati identsed nüüdisaegsele protestantlikule Vanale Testamendile. Varaseimad kristlased küsisid Vana Testamendi piiride määramisel sageli, kas vastav raamat kuulus juutide poolt sünagoogides loetud ja vastu võetud pühakirja hulka. Nad seostasid seda ka apostel Pauluse väitega, kelle kohaselt oli varasem ilmutus Jumalalt usaldatud juutidele hoidmiseks ja säilitamiseks (Rm 3:2; 9:4; Ap 7:38).[7]

Varaseimad kristlikud Vana Testamendi loendid toetavad heebrea kaanoni kriteeriumi. Meliton Sardesest koostas umbes 170. aastal nimekirja „Vana Lepingu” raamatutest pärast reisi idasse, et saada teada nende täpne arv ja järjekord. Melitoni loend sisaldab heebrea kaanoni raamatuid, kuid ei nimeta Estrit. Ligikaudu samasse aega paigutatav Bryenniose nimekiri kajastab samuti heebrea kaanoni traditsiooni. 3. sajandil esitas Origenes 22-raamatu loendi, sidudes selle heebrea tähestiku 22 tähega. Heebrea kaanoni järgimise traditsiooni kajastavad hiljem teiste seas Kyrillos Jeruusalemmast, Athanasios, Laodikeia sinod, Gregorios Nazianzist, Epifanios, Hilarius Poitiers’st, Hieronymus ja Rufinus.[8]

Heebrea kaanoni järgimine ei tähendanud seda, et teisi raamatuid üldse ei loetud. Mitmed autorid eristasid kanoonilisi raamatuid kirikus kasulikult loetavatest raamatutest. Näiteks Athanasios eristas kanoonilisi raamatuid neist, mida võis lugeda katehumeenidele õpetuseks, kuid mida ei käsitletud õpetuse rajamise alusena. Rufinus nimetas Saalomoni Tarkust, Siirakit, Toobiti, Juuditi ja Makkabite raamatuid „kiriklikeks”, kuid mitte kanoonilisteks raamatuteks.[9]

Hieronymus esindas seda eristust eriti selgelt. Prologus galeatuses ehk Saamueli ja Kuningate raamatute eessõnas loetles ta heebrea kaanoni raamatud ning järeldas, et kõik, mis jääb sellest loendist väljapoole, tuleb arvata apokrüüfide hulka. Hieronymus esitab oma kirjutistes kolm Vana Testamendi loendit ning iga kord kaitseb ta kristliku Vana Testamendina juudi ehk heebrea kaanonit. Deuterokanoonilised raamatud ei kuulu tema loenditesse, välja arvatud siis, kui ta nimetab need apokrüüfidena ja ütleb, et need „ei ole kaanonis”.[10] Oma Saalomoni raamatute eessõnas lisas Hieronymus, et kirik loeb küll Juuditi, Tobiti ja Makkabite raamatuid, kuid ei võta neid vastu kanooniliste pühakirjade hulka; samamoodi võib Saalomoni Tarkust ja Siirakit lugeda rahva ülesehitamiseks, kuid mitte kiriku autoriteetse õpetuse alusena.[11]

Laiema kaanoni traditsiooni esindavad eeskätt hilisantiigist pärinevad läänekiriku allikad, nagu Hippo sinodi loend, Augustinus ja Rooma piiskop Innocentius I. Nendes on heebrea kaanoni raamatute kõrvale lisatud ka Toobit, Juudit, Makkabite raamatud, Saalomoni Tarkus ja Siirak. See traditsioon muutus läänekirikus küll domineerivaks, kuid Hieronymuse mõju jäi sellega paralleelselt kestma. Laiema kaanoni traditsioon sai otsustavaks Trento kirikukogul, kus Rooma kirik kinnitas lõplikult deuterokanooniliste raamatute kanoonilise staatuse.[12]

Autor või allikas Aeg Vana Testamendi kaanoni suund Märkus
Meliton Sardesest u 170 Heebrea kaanonile lähedane Ei nimeta Estrit; ei sisalda deuterokanoonilisi raamatuid.
Bryenniose nimekiri u 150–170 Heebrea kaanonile lähedane Sisaldab traditsioonilise heebrea kaanoni raamatuid; võimalik ebakindlus 1. Esdra suhtes.
Origenes u 220 Heebrea 22-raamatu kaanonist juhinduv, kuid mitte identne Eusebiose vahendatud teate esitab Vana Testamendi raamatute 22-raamatulise loendi, mille ta seostas „heebrealaste” pärimusega. Detailides ei lange loend täielikult kokku hilisema tavapärase Tanahi 24-raamatulise jaotusega: raamatuid ühendatakse teistmoodi, kus Jeremija alla on arvatud ka Nutulaulud ja apokrüüfiline Jeremija kiri.[13][14]
Kyrillos Jeruusalemmast u 350 Heebrea kaanonile lähedane 22-raamatu loend, kuid lähtudes Septuagintast lisab Kyrillos näiteks Jeremija (ühe) raamatu alla Baaruki, nutulaulud ja kirja; hoiatab kaanoniväliste raamatute lugemise eest.
Athanasios 367 Heebrea kaanonile lähedane Ei arvesta Estrit kanooniliste hulka; eristab kanoonilisi ja kirikus õpetuseks loetavaid raamatuid.
Laodikeia sinod u 363-364 Heebrea kaanonile lähedane Autentses 59. kaanonis keelati mittekanooniliste raamatute lugemine jumalateenistustel. Mitteautentne 60. kaanon sisaldab 22-raamatulist nimekirja, järgides heebrea kaanoni struktuuri, kuid tugineb sisuliselt Septuagintale (hõlmates ka Baaruki raamatut ja Jeremijale omistatud kirja).
Amphilochios Ikonionist u 380 Heebrea kaanonile lähedane Loetleb heebrea kaanoni sisule vastavad raamatud; ei nimeta ühtegi juudi kaanonist väljapoole jäävat raamatut; märgib Estri staatuse ebakindlust.
Gregorios Nazianzist 381–390 Heebrea kaanonile lähedane Ei nimeta Estrit; seob 22-raamatu kaanoni heebrea tähestiku 22 tähega.
Epifanios 376–392 Heebrea kaanonile lähedane Seob 22-raamatu loendi heebrea tähestiku 22 tähega; temalt on säilinud mitu kaanoniloendit.
Hilarius Poitiers’st 364–367 Heebrea 22-raamatu kaanon Samastab Vana Testamendi põhikaanoni heebrea 22 raamatuga; oli teadlik lisaks 24-raamatu loendust, kus mõned lisasid Toobiti ja Juuditi.
Hieronymus u 393–403 Heebrea kaanon Sisult nüüdisaegse protestantliku 39-raamatulise VT-ga kattuv kaanon; deuterokanoonilised raamatud paigutab apokrüüfide hulka.
Rufinus u 404 Heebrea kaanon Eristab kanoonilisi ja „kiriklikke” raamatuid; tema kanooniliste raamatute loend kattub sisult Hieronymuse omaga.
Apostlikud kaanonid u 375–380 Laiem või käsikirjati varieeruv kaanon Ainus kreekakeelne loend laiema kaanoni rühmas; käsikirjades varieerub heebrea kaanonist kuni loendini, mis sisaldab Juuditit, 1.–4. Makkabite raamatut, Saalomoni Tarkust ja Siirakit.
Codex Claromontanus 300–350 Laiem kaanon Sisaldab heebrea kaanoni raamatuid, kuid lisab apokrüüfilisi teoseid. Kroonikate puudumine võib olla kopeerimisviga.
Mommseni kataloog u 365 Laiem lääne kaanon Sisaldab heebrea kaanoni kõrval 1.–2. Makkabite raamatut, Toobitit, Juuditit ning tõenäoliselt Saalomoni Tarkust ja Siirakit. Esra puudumine võib olla juhuslik või käsikirjaline probleem.
Hippo loend 393 Laiem lääne kaanon Põhja-Aafrika piirkondlik loend. Sisaldab deuterokanoonilisi raamatuid.
Augustinus u 397 Laiem lääne kaanon Lähtub kirikliku vastuvõtu ja kasutuse kriteeriumist; ei erista deuterokanoonilisi raamatuid ülejäänud Vanast Testamendist samal viisil nagu Hieronymus.
Innocentius I 405 Laiem lääne kaanon Kiri Exsuperiusele; esindab läänekiriku laiemat joont.

Varakristlikes Vana Testamendi kaanoniloendites ei olnud üksnes üks arengujoon. Väga varane ja laialt esindatud liin järgib heebrea kaanonit või sellele väga lähedast loendit, mida esindavad juba 2. sajandi Meliton ja Bryenniose nimekiri ning hiljem Origenes, Kyrillos, Athanasios, Laodikeia sinod, Amphilochios, Gregorios Nazianzist, Epifanios, Hilarius, Hieronymus ja Rufinus Aquileiast. Teine liin tugineb rohkem aja jooksul välja kujunenud kirikliku lugemise ja vastuvõtu kriteeriumile ning see on nähtav Apostlikes kaanonites, Codex Claromontanuses, Mommseni kataloogis, Hippo (aga ka Kartaago) sinodi loendis, Augustinuses ja Innocentius I kirjas. Varaseimad 2. sajandi ja 3. sajandi loendid näitavad, et heebrea kaanoni piiridega kattuv Vana Testament on varakristlikus tunnistuses vanim selgelt nähtav traditsioon.[15]

Uue Testamendi kaanon

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue Testamendi kaanon ei tekkinud neljanda sajandi kirikukogude ühekordse otsusena. Selle eeldused olid olemas juba varakristluses: kristlastel oli Vana Testamendi näol pühade kirjade kogumik, Jeesuse surma ja ülestõusmist mõisteti uue lepingu realiseerumisena ning apostleid peeti Kristuse volitatud tunnistajateks. Seetõttu hakati apostlikku õpetust kirjalikult säilitama, kogudustes ette lugema, kopeerima ja edasi saatma juba enne seda, kui kogu Uue Testamendi raamatute täpne loend hiljem kirjalikult fikseeriti.[16]

Varase kristliku käsikirjakultuuri eripärad, nagu koodeksivormi varane eelistamine ja pühade nimede lühendamine (nomina sacra), osutavad samuti sellele, et kristlikke tekste käsitleti varakult erilise religioosse tähtsusega kirjutistena.[17]

Seetõttu tuleb eristada apostlike kirjutiste varast autoriteetset kasutust ja kaanoni hilisemat täpset nimekirjalist piiritlemist. Hilisemad kaanoniloendid ei loonud evangeeliumide ja apostlike kirjade autoriteeti tühjalt kohalt, vaid sõnastasid ja piiritlesid kogudustes juba kasutusel olnud pühakirjalise korpuse. Samas ei olnud kõigi raamatute staatus ühtviisi varakult selge: evangeeliumide, apostlite tegude ja Pauluse kirjade ümber kujunes varane üksmeel, kuid mõne lühema kirja ja Johannese ilmutuse üle vaieldi kauem, kuigi seegi sõltus piirkonnast ning kohalikest eripäradest. Näiteks paikades, kus montanistid olid tegutsenud, püsis märksa pikemat aega ebakindlus Johannese ilmutuse raamatu osas, kuna montanistid olid rakendanud konkreetset teost enda tegevuse ja õpetuse õigustamiseks.[18]

  • Varane põhikogu (1.–2. sajand): 2. sajandiks olid kogudustes laialdaselt kasutusel neli evangeeliumi, Apostlite teod ja Pauluse kirjad. Papias seostas Markuse evangeeliumi Peetruse tunnistusega ja Matteuse evangeeliumi apostliku päritoluga. Irenaeus kaitses 2. sajandi lõpus nelja evangeeliumi kui kiriku ainsat õiget evangeeliumite kogu (kontrastina võltsidele tekstidele). See näitab, et evangeeliume ei käsitletud lihtsalt kohalike tekstidena, vaid apostliku tunnistuse kandjatena. Hilisemad vaidlused ei puudutanud kogu Uue Testamendi põhikogu, vaid eeskätt väiksemat hulka raamatuid. Markioni 2. sajandi keskpaiga kärbitud kaanon mõjutas kahtlemata hilisemat kaanonivaidlust, kuid Uue Testamendi kaanoni teket ei saa seletada üksnes reaktsioonina Markionile: tema tegevus eeldas juba seda, et osa kristlikke kirjutisi, eriti evangeelium ja Pauluse kirjad, olid kirikus erilise autoriteediga.[19][20]

4. sajandi alguses annab Eusebios Kaisareast hea pildi sellest, kuidas kristlikke kirjutisi eristati nende kirikliku staatuse järgi. Ta ei käsitle kõiki mittekanoonilisi tekste ühtemoodi, vaid eristab üldiselt tunnustatud raamatuid, vaieldud kuid paljudes kirikutes tuntud raamatuid, tagasilükatud kuid ortodoksse sisuga kiriklikke kirjutisi ning hereetilisi tekste ja võltsinguid. Jaotus näitab, et mittekanooniliste tekstide kiriklik kasutamine ei tähendanud automaatselt nende kuulumist Uue Testamendi kaanonisse.[21]

Athanasiuse 39. lihavõttekiri (367) loetleb esmakordselt kõik 27 UT raamatut
  • Kaanoni kinnistumine (4. sajand):
    • Athanasiose 39. lihavõttekiri (aastal 367) on esimene säilinud dokument, mis loetleb täpselt need 27 raamatut, mis moodustavad tänapäevase Uue Testamendi. See ei loonud kaanonit ega standardiseerinud seda kohe terves kristlikus maailmas, vaid peegeldas üht olulist etappi juba kaua kujunenud protsessis. Selleks ajaks olid evangeeliumide nelik, apostlite teod, Pauluse kirjad ja suur osa ülejäänud Uue Testamendi korpusest olnud kiriklikus kasutuses juba pikemat aega. Athanasiose loendi tähtsus seisneb eeskätt selles, et see nimekiri pärineb väga mõjukalt piiskopilt, kes esitas esmakordselt täpse 27-raamatulise kogu, ühes Estrit välistava 38-raamatulise Vana Testamendiga.[22]
  • Hilisem konfessionaalne kinnitamine: Roomakatoliku kirikus kinnitati kogu piiblikaanon lõplikult Trento kirikukogul (1546) vastusena protestantlikule reformatsioonile. Uue Testamendi 27 raamatu osas kattuvad kõik suuremad kristlikud traditsioonid, kuid Trento kinnitas ühtlasi Vana Testamendi deuterokanooniliste raamatute kanoonilise staatuse ning määratles ladinakeelse Vulgata kiriku avaliku kasutuse (liturgia ja õpetuse) jaoks autentse tekstina.[23] Protestantlikud kirikud seevastu tunnistasid Vana Testamendi kanoonilise osana vaid heebrea kaanonis leiduvaid raamatuid.

Varased Uue Testamendi kaanoniloendid ja tunnistused

[muuda | muuda lähteteksti]
Allikas Dateering Uue Testamendi kaanoni seis Märkus
Papias u 110–130 Varane evangeeliumipärimuse tunnistus Eusebiose kaudu säilinud teated seovad Markuse evangeeliumi Peetruse tunnistusega ja Matteuse evangeeliumi apostliku päritoluga. Tegemist ei ole kanooniliste tekstide loendamisega, aga see näitab varast huvi evangeeliumide apostliku päritolu vastu.
Irenaeus u 180 Nelja evangeeliumi ja laia apostliku korpuse tunnistus Rõhutab nelja evangeeliumi ainuõigsust (kontrastina võltsingutele). Kasutab ulatuslikult Pauluse kirju, apostlite tegusid, üldkirju ja ilmutuse raamatut.
Muratori fragment 2. saj lõpp või 4. saj Varane lääne loend Sisaldab nelja evangeeliumi, apostlite tegusid, 13 Pauluse kirja, Juuda kirja, Johannese kirju ja ilmutuse raamatut. Mõned kirjad puuduvad (heebrealastele, Jaakobuse ja Peetruse) või on ebaselged.
Origenes 3. saj Tunneb enamikku hilisema Uue Testamendi raamatuid Tunnistas nelja evangeeliumi, Apostlite tegude, Pauluse kirjade, 1. Peetruse, 1. Johannese ja Ilmutusraamatu kasutust. Autentsuse kaheldavust väljendas 2. Peetruse ning 2. ja 3. Johannese kirja osas. Heebrea kirja puhul pidas selle õpetuslikku sisu küll Paulusele lähedaseks, kuid autorit pidas tundmatuks.[24][25]
Eusebios Kaisareast u 325 Eristab tunnustatud, vaieldud, tagasilükatud ja hereetilisi kirjutisi Tunnustatud raamatute hulgas on evangeeliumid, Apostlite teod, Pauluse kirjad, 1Jh ja 1Pt; vaieldud kuid tuntud raamatute hulgas Jaakobus, Juuda, 2Pt ja 2–3Jh.
Athanasios 367 27-raamatuline Uus Testament Esimene säilinud täpne loend nüüdisaegse Uue Testamendi 27 raamatust.
Hippo ja Kartaago sinodid 393, 397, 419 27-raamatuline Uus Testament Piirkondlikud Põhja-Aafrika sinodid, mis kinnitasid läänekiriku kasutuses oleva loendi.

Uue Testamendi kaanoni kujunemisel oli varakult olemas selge põhikogu: neli evangeeliumi, apostlite teod ja Pauluse kirjad. Vaidlused puudutasid peamiselt väiksemat hulka raamatuid, eriti osasid üldkirju, kirja heebrealastele ja Johannese ilmutust. 4. sajandi loendid, eriti Athanasiose 39. lihavõttekiri, ei olnud Uue Testamendi alguspunkt, vaid varasema kasutuse ja arutelude tulemusena kujunenud apostliku kirjanduse kogu täpsem piiritlemine.[26]

Kaanonite võrdlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Allolev tabel võrdleb peamiste traditsioonide kaanoneid (erinevused puudutavad eeskätt Vana Testamenti).

Traditsioon Vana testamendi raamatute arv Apokrüüfilised raamatud Uue testamendi raamatute arv Märkused
Juudi Tanah 24 (teisendina 22) – – Jaotus: Toora (5), Nevi'im (8), Ketuvim (11). 24 = protestantliku VT 39 raamatu teistsugune rühmitus.
Protestantlik 39 Käsitletakse apokrüüfidena. Kui sisaldub trükis, siis paikneb VT ja UT vahel. 27 Vana Testamendi alus: masoreetlik tekst; deuterokanoonilisi raamatuid kaanoniks ei loeta.
Roomakatoliku 46 (39 + 7 deuterokanoonilist) Tarkus, Siirak, Tobia, Juudit, 1Mak, 2Mak, Baaruk; lisad: Esteri ja Taanieli lisad 27 Kinnitatud ilmeksimatult ühes kaasnevate hukkamõistmistega Trento kirikukogul (1546); Vulgata määratleti kiriku avalikus kasutuses autentseks tekstiks.
Õigeusu (üldpilt) 46–51 (jurisdiktsiooni järgi) Üldjuhul sisaldab kõiki roomakatoliku loetelu raamatuid; mõnes traditsioonis on lisaks 3Mak, 4Mak (lisades), 1. Esra 27 Täpne loetelu varieerub (nt kreeka, vene, rumeenia traditsioon) eri õigeusu traditsioonides. Mõnel pool viidatakse Jeruusalemma kirikukogu (1672) otsustele kaanoni piiritlemisel.

Kriitiliste piiblitekstide väljakujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Piibli tekstide ajalugu uurib teadusharu nimega tekstikriitika (või tekstoloogia). Selle eesmärk on rekonstrueerida piiblitekstide algupärane sõnastus, võrreldes tuhandeid säilinud iidseid käsikirju, mis erinevad üksteisest detailides. Kuna originaalkäsikirju (autograafe) säilinud ei ole, püüavad teadlased käsikirjade võrdlemise teel jõuda võimalikult lähedale algtekstile.[27]

Vana testament

[muuda | muuda lähteteksti]
Lehekülg Leningradi koodeksist (folio 191b; 1Kn 8:62–9:14)
Aleppo koodeks – lehekülg 1Ms 26:35–27:30 (foto 1887)

Heebreakeelse Vana Testamendi tekstitraditsioon on mitmekihiline. Kõige olulisemad tunnistajad teksti varasest arengust on:

  • Surnumere käsikirjad (u 3. saj eKr – 1. saj pKr): Need Qumranist leitud käsikirjad on vanimad säilinud piiblitekstid. Need on olulised, kuna näitavad, et sel perioodil eksisteeris mitu erinevat tekstiperekonda kõrvuti. Peamised neist on:
  • Masoreetlik tekst (MT): Pärast Teise templi hävingut (70 pKr) hakkas judaismi sees domineerima üks tekstivorm, millest kujunes standardtekst. 7.–10. sajandil tegutsenud juudi kirjatundjad, masoreedid, lisasid seni ainult konsonantidest koosnevale heebrea tekstile vokaalimärgid, kantillatsioonimärgid (laulunoodid) ja ääremärkused (nn masoora), et tagada teksti täpne säilimine ja ettekandmine. Nende töö tulemusena sündisid keskaegsed meistrikoodeksid, nagu Aleppo koodeks (u 930 pKr) ja Leningradi koodeks (1008/1009 pKr). Leningradi koodeks on vanim täielikult säilinud heebreakeelse Piibli käsikiri ja see on aluseks tänapäevastele teaduslikele väljaannetele, nagu Biblia Hebraica Stuttgartensia (BHS) ja Biblia Hebraica Quinta (BHQ).[30]
  • Septuaginta (LXX): See on heebreakeelse Piibli kreekakeelne tõlge, mis pärineb 3.–1. sajandist eKr. Septuaginta ei ole oluline mitte ainult seetõttu, et see oli varakristlaste peamine Vana Testamendi tekst, vaid ka seetõttu, et selle aluseks olnud heebrea tekst erines kohati hilisemast masoreetlikust tekstist. Näiteks on Jeremija raamat Septuagintas umbes kaheksandiku võrra lühem kui masoreetlikus tekstis. Septuaginta on seega oluline tunnistaja vanemast tekstitraditsioonist.[31]
Codex Vaticanus (4. saj) – lehekülg 2Ts 3:11–18 ja Hb 1:1–2:2-ga

Uus Testament

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue Testamendi tekst on säilinud väga suures käsikirjalises tunnistuses. Teksti rekonstrueerimisel kasutatakse eeskätt kreekakeelseid käsikirju, kuid arvesse võetakse ka varaseid tõlkeid ja kirikuisade tsitaate. Kreekakeelsed käsikirjad jagunevad tavaliselt papüürusteks, majuskel- ehk untsiaalkäsikirjadeks, minuskelkäsikirjadeks ja lektsionaarideks. Varaseimad ja tekstikriitiliselt kaalukaimad tunnistajad on papüürused ja suured majuskelkoodeksid, nagu Codex Vaticanus ja Codex Sinaiticus.[32]

Käsitsi kopeerimise tõttu erinevad Uue Testamendi käsikirjad üksteisest paljudes üksikasjades. Variantide suur arv ei tähenda siiski, et tekst oleks olnud kontrollimatus kaoses. Variante on palju eeskätt seetõttu, et Uue Testamendi käsikirju on erakordselt palju ning iga käsitsi tehtud koopia on omaette tunnistaja. Suur osa variantidest puudutab õigekirja, sõnajärge, väikseid väljajätte, lisandusi või üksikuid sõnavorme. Tähendust mõjutavad variandid on tekstikriitiliselt olulisemad, kuid moodustavad kogu variandimaterjalist palju väiksema osa.[33]

Varaseimad säilinud Uue Testamendi käsikirjad on papüürused. Papüürus 52 sisaldab lõiku Johannese evangeeliumist ja dateeritakse tavaliselt 2. sajandisse, kuigi selle täpse dateeringu üle on vaieldud. Olulised on ka 2.–3. sajandi papüüruskoodeksid, nagu P45 (evangeeliumid ja Apostlite teod), P46 (Pauluse kirjad), P66 (Johannese evangeelium) ja P75 (Luuka ja Johannese evangeelium). Need tunnistajad on tähtsad, sest nad eelnevad 4. sajandi suurtele koodeksitele ning võimaldavad kontrollida, kui varajane on hilisemates käsikirjades nähtav tekstitraditsioon.[34]

Papüürused näitavad, et Uue Testamendi varane tekst ei olnud ühetaoline, kuid nad ei toeta lihtsustatud väidet tekstilisest kaosest. Mõned käsikirjad, nagu P75, esindavad väga hoolikat kopeerimist ning on lähedases suhtes Codex Vaticanuse tekstiga. Teised, nagu P45 või P72, näitavad vabamat või vähem hoolikat kopeerimist. Seetõttu räägib uurimiskirjandus pigem eri kvaliteediga kopeerimisest ja tekstitraditsioonidest, mitte ühest kontrollimatust segadusest.[35]

Varased papüürused on muutnud mõningaid arusaamu Uue Testamendi teksti varasest ajaloost, kuid need ei ole ümber lükanud tänapäeval kasutatava kriitilise teksti põhikuju. Papüüruste lisandumine on kinnitanud, et 4. sajandi tähtsatel Aleksandria tüüpi koodeksitel, eriti Vaticanusel ja Sinaiticusel, on juured juba varasemas, 2.–3. sajandi tekstitraditsioonis. Seetõttu ei saa neid käsitleda lihtsalt hilise kirikliku standardiseerimise tulemusena.[36]

Tekstikriitika kasutab peale kreekakeelsete käsikirjade ka varaseid tõlkeid, nagu ladina, süüria ja kopti tõlked, ning kirikuisade tsitaate. Tõlked aitavad näha, milline kreekakeelne tekst oli kasutusel eri piirkondades, kuigi tõlkekeele piirangud ei võimalda iga kreeka sõnastuse detaili taastada. Kirikuisade tsitaadid on samuti väärtuslikud, sest nende puhul on sageli teada autori aeg ja asukoht, kuid tsitaate tuleb kasutada ettevaatlikult: autor võis tsiteerida mälu järgi, parafraseerida või kohandada teksti oma argumentatsiooni jaoks.[37]

Mõned Uue Testamendi tekstivariandid on mahukamad ja sisuliselt tähtsamad. Tuntuimad näited on Markuse evangeeliumi pikem lõpp (Mk 16:9–20) ja lugu abielurikkumiselt tabatud naisest (Jh 7:53–8:11). Need lõigud puuduvad kõige kaalukamates ja varaseimates käsikirjades ning tänapäevased tõlked märgivad neid tavaliselt joonealustes märkustes või eraldavad sulgude/kommentaaridega. Sellised pikad variandid on aga erandlikud ning ei näita, et käsikirjades oleks peidus suur hulk võrreldava ulatusega tundmatuid lisandeid.[38]

Tänapäevased kriitilised väljaanded, nagu Novum Testamentum Graece (Nestle–Aland) ja UBS Greek New Testament, ei järgi ühtainsat käsikirja, vaid võrdlevad kogu teadaolevat käsikirjalist tunnistust. Otsustamisel arvestatakse nii välist tunnistust (käsikirja vanus, kvaliteet, geograafiline levik ja seos teiste tekstiperekondade ja tunnistajatega) kui ka sisemist tõenäosust (milline lugem selgitab paremini teiste variantide teket). Tekstikriitika ei ole mehaaniline protseduur, kuid see ei ole ka meelevaldne arvamine. Tegemist pole piibliteksti "kritiseerimisega". Lihtsustatult öeldes ei tähenda tekstikriitika Piibli kritiseerimist usu või õpetuse mõttes, vaid käsikirjade võrdlemisel põhinevat teaduslikku meetodit, mille eesmärk on teha kindlaks tekstide võimalikult varane ja algsele sõnastusele lähim kuju. Kuna ajalooliste dokumentide originaalkäsikirjad pole reeglina säilinud, võrreldakse säilinud käsikirju, varaseid tõlkeid ja kirikuisade tsitaate, et eristada hilisemaid kopeerimisvigu, parandusi ja lisandusi varasemast tekstist.[39]

Ajalooliselt oli oluline ka Textus Receptus (ladina keeles "vastuvõetud tekst"), 16. sajandil Rotterdami Erasmuse koostatud kreekakeelne tekst, mis põhines vaid vähestel hilistel käsikirjadel. See tekst sai aluseks paljudele varajastele protestantlikele piiblitõlgetele, sealhulgas Genfi Piiblile, King Jamesi Piiblile ja esimesele eestikeelsele Piiblile. Tänapäeva tõlked põhinevad aga kordades laiemal ja palju vanemal käsikirjalisel materjalil, mida esindavad kriitilised väljaanded.

Papüürus 52 (Jh 18) – üks vanimaid UT fragmente (2. saj)
Tunnistaja Dateering Sisu Tekstikriitiline tähtsus
P52 tavaliselt 2. saj Jh 18 fragment Üks varasemaid Uue Testamendi käsikirjafragmente; täpse dateeringu üle vaieldakse.
P45 3. saj Evangeeliumid ja Apostlite teod Näitab varast mitme evangeeliumi ja Apostlite tegude koodeksit; tekst on kohati vabam.
P46 u 200 Pauluse kirjad Üks tähtsamaid varaseid Pauluse kirjade kogumikke.
P66 u 200 Johannese evangeelium Varane ja mahukas Johannese evangeeliumi tunnistaja.
P75 2.–3. saj Luuka ja Johannese evangeelium Väga hoolikalt kopeeritud tekst; lähedane Codex Vaticanuse tekstile.
Codex Vaticanus 4. saj Suur osa kreekakeelsest Vanast Testamendist ja Uuest Testamendist Üks tähtsamaid kriitilise teksti tunnistajaid; selle tekstil on varasemates papüürustes tugevad paralleelid.
Codex Sinaiticus 4. saj Kreekakeelne Vana Testament ja peaaegu kogu Uus Testament Üks tähtsamaid majuskelkoodekseid; sisaldab ka mõningaid mittekanoonilisi kiriklikke tekste.

Põhimanuskripte ja kriitilised väljaanded

[muuda | muuda lähteteksti]
Nimetus Keel/kiri Dateering Sisu (lühidalt) Märkused
Surnumere käsikirjad heebrea, aramea; ka kreeka u 3. saj eKr – 1. saj pKr VT väljavõtted, apokrüüfsed/deuterokanoonilised teosed, kogukonna tekstid Vanimad säilinud piiblikäsikirjad; annavad tunnistust varajasest tekstitraditsioonide mitmekesisusest.
Septuaginta (LXX) kreeka u 3.–1. saj eKr Kreekakeelne Vana Testament Varakristlaste peamine VT; tunnistus alternatiivsest heebrea tekstist.
Samaaria Pentateuhh heebrea (samaarlaste ortograafia) käsikirjatraditsioon hilisantiigist Pentateuhh Teatud kohtade lahknevused MT-st; oluline võrdlusallikas.
Aleppo koodeks heebrea (masoreetlik, tiberia süsteem) 10. saj Peaaegu kogu VT (osaliselt hävinud) Varaseim täielik masoreetlik koodeks (säilinud lünklikult).
Leningradi koodeks heebrea (masoreetlik) 1008/1009 Kogu VT Põhitekst kriitilistes väljaannetes (BHS/BHQ).
Codex Sinaiticus kreeka 4. saj LXX suur osa + UT (peaaegu täielik) Üks tähtsamaid UT untsiaal-koodekseid.
Codex Vaticanus kreeka 4. saj LXX enamik + UT (lünklikult) Varase kriitilise teksti tuumikallikas.
BHS / BHQ heebrea 20.–21. saj Kriitiline VT (masoreetlik alus) Biblia Hebraica Stuttgartensia / Biblia Hebraica Quinta.
NA28 / UBS5 kreeka 21. saj Kriitiline UT Nestle–Aland 28. tr.; UBS 5. tr.; kasutatakse laialt teaduses ja tõlgetes.

Piiblitõlked

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene ulatuslik tõlge oli Vana Testamendi tõlge kreeka keelde (Septuaginta, 3.–1. saj eKr). Varased Uue Testamendi tõlked valmisid 2.–3. sajandil (nt süüria ja kopti keel). Hieronymuse Vulgata (4.–5. saj) kujunes ladinakeelse läänekiriku põhitekstiks.[40]

Tõlkefilosoofiad (lühiülevaade): formaalne ekvivalents, dünaamiline ekvivalents, "optimaalne ekvivalents" – vaidlus tekstitäpsuse ja loetavuse vahel. Erinevad tõlkefilosoofiad ilmnevad käsikirjalisest traditsioonist ning mõningate varakristlike autorite kajastusest. Hieronymus märkis kirjas Pammachiusele, et ta tõlgib üldjuhul "mõtte mõtte vastu", mitte "sõna sõna vastu", välja arvatud pühakirja puhul, kus "isegi sõnajärgul on oma müsteerium".[41] Hieronymus oma Prologus galeatuses (u 391–392) loetleb heebrea kaanoni raamatud ning märgib, millised neist on "väljas" ehk millised tuleb lugeda apokrüüfide sekka (nt Tarkuseraamat, Siiraki raamat, Juudit, Tobit).[42] Hieronymus lisas, et kogudus võib neid teoseid küll lugeda "rahva ülesehitamiseks", kuid mitte õpetusliku autoriteedi alusena.[43]

Eestikeelsete piiblitõlgete ajajoon

[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne piibel aastast 1899
 Pikemalt artiklis Eestikeelsed piiblitõlked

Allikaid: Eesti Piibliseltsi nimestikud ja ajaloo ülevaated; EKI konkordants.[45][46][47]

Piibel kui kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vana Testament: seadus (Toora), ajalookirjandus, luule- ja tarkuskirjandus, prohvetikirjandus. Uus Testament: evangeeliumid, apostlite teod, kirjad (epistlid), Johannese ilmutusraamat.

Piibli motiivid ja kujundid on mõjutanud lääne kirjandust, maalikunsti ja muusikat, alates Dante ja Miltoni loomingust kuni J. S. Bachi ja Händelini. 20. sajandi kirjandusteadus on käsitlenud Piiblit ka iseseisva kirjandusliku tervikuna, rõhutades selle narratiivset ülesehitust, metafoorikat ja žanrilist mitmekesisust.[48]

Autoriteet ja kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Judaism: Tanah ja suuline Toora (Torah she-be'al peh); viimase väljenduseks on eeskätt Talmud ja midrašikirjandus.
  • Magisteriaalne protestantism: põhimõte sola Scriptura (Piibel kui normeeriv norm) tähendab, et Piibel on usuasjades ainus ilmeksimatu ja lõplik autoriteet. Traditsioon ja usutunnistused toimivad tunnistavate ja selgitavate autoriteetidena, kuid ei ole usupraktika aluseks ning ei tohi olla vastuolus Pühakirjaga (nt Augsburgi usutunnistus, Westminsteri usutunnistus, Kolmkümmend üheksa artiklit).[49]
  • Roomakatoliku kirik: Scriptura et Traditio – pühakiri ja püha pärimus lähtuvad katoliku õpetuse järgi ühest ja samast jumalikust allikast ning moodustavad ühe ilmutusevaramu ning neid tõlgendab autoriteetselt kiriku õpetusamet (magisteerium).[50]
  • Õigeusu kirikud: Pühakiri mõistetakse osana Pühast Traditsioonist (kirikukogud, liturgia, kirikuisade õpetus jms), mille sees ja kaudu Piiblit loetakse ja tõlgendatakse. Pühakirja autoriteet ei seisa õigeusu teoloogias traditsioonist eraldi, vaid kogu Püha Traditsioon on usu jaoks siduv; üksikute kirikukogude otsuseid ei sõnastata tavaliselt "ilmeksimatuse" dogmana samal viisil nagu roomakatoliku kirikus.[51]

Piibel kui ajalooallikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Piibel on oluline ajalooallikas ning mõjuvõimas tekstikorpus kultuuri- ja keeleteaduses. Selle kasutamisel järgitakse allikakriitika põhimõtteid; arheoloogia (nt Merneptahi steela, Tel Daani steela) ning paralleelallikad (Assüüria ja Babüloonia kiilkirjatekstid, Egiptuse ja Lähis-Ida ürikud) täiendavad seda pilti.[52] Piibli ajalookirjelduste ja arheoloogiliste andmete vahekord on kaasaegses uurimuses intensiivse arutelu objekt, kusjuures esineb nii nn "minimalistlikke" kui "maksimalistlikke" lähenemisi Vana Iisraeli ajaloo rekonstrueerimisele.[53]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Roger T. Beckwith, The Old Testament Canon of the New Testament Church and Its Background in Early Judaism. London: SPCK; Grand Rapids: Eerdmans, 1985.
  2. ↑ F. F. Bruce, The Canon of Scripture. Downers Grove: IVP, 1988.
  3. ↑ Sid Z. Leiman, The Canonization of Hebrew Scripture: The Talmudic and Midrashic Evidence. 2., täiend. tr. New Haven: Archon, 1991.
  4. ↑ Anchor Bible Dictionary, "Canon, Old Testament", toim. David Noel Freedman. New York: Doubleday, 1992.
  5. ↑ Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis (Oxford University Press, 2017), lk 19.
  6. ↑ John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture: The Amazing Story of How We Got the Bible (Crossway, 2022), ptk 4; Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis (Oxford University Press, 2017), lk xii–xviii.
  7. ↑ John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture: The Amazing Story of How We Got the Bible (Crossway, 2022), ptk 4.
  8. ↑ Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis (Oxford University Press, 2017), lk 70–173, 194–222; John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture, ptk 4.
  9. ↑ J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines (A. & C. Black, 1968), lk 53–56.
  10. ↑ Hieronymus, Prologus in Libros Regum (Prologus galeatus); Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity, lk 197–203.
  11. ↑ Hieronymus, eessõna Saalomoni raamatutele; Gregg R. Allison, Historical Theology: An Introduction to Christian Doctrine (Zondervan, 2011), lk 135–136.
  12. ↑ Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity, lk 222–235; J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines, lk 53–56.
  13. ↑ Eusebios. Kiriku ajalugu. Lk 6.25.1–2.
  14. ↑ Edmon L. Gallagher; John D. Meade (2017). The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis. Oxford: Oxford University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. ↑ John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture: The Amazing Story of How We Got the Bible (Crossway, 2022), ptk 4.
  16. ↑ Michael J. Kruger, The Question of Canon: Challenging the Status Quo in the New Testament Debate (IVP Academic, 2013), lk 21–24, 204–208; Michael J. Kruger, Canon Revisited: Establishing the Origins and Authority of the New Testament Books (Crossway, 2012), ptk 5–7.
  17. ↑ Larry W. Hurtado, The Earliest Christian Artifacts (Eerdmans, 2006); Charles E. Hill ja Michael J. Kruger (toim.), The Early Text of the New Testament (Oxford University Press, 2012), lk 49–80.
  18. ↑ Michael J. Kruger, Canon Revisited, ptk 6–8; Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis (Oxford University Press, 2017), lk xii–xviii, 174–235.
  19. ↑ Eusebios, Historia ecclesiastica 3.39; Irenaeus, Adversus haereses 3.11.8; Michael J. Kruger, The Question of Canon, ptk 5; Michael J. Kruger, Canon Revisited, ptk 6; John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture, ptk 6.
  20. ↑ Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament: Its Origin, Development, and Significance. Oxford: OUP, 1987.
  21. ↑ Eusebios, Historia ecclesiastica 3.25; Michael J. Kruger, Canon Revisited, ptk 8; Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity, lk 99–110.
  22. ↑ Athanasios, Epistula festalis 39; Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament: Its Origin, Development, and Significance. Oxford: OUP, 1987; Gallagher ja Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity, lk 30–31, 118–128.
  23. ↑ John W. O’Malley, Trent: What Happened at the Council. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2013.
  24. ↑ Eusebios. Kiriku ajalugu. Lk 6.25.3–14.
  25. ↑ Bruce M. Metzger (1987). The Canon of the New Testament: Its Origin, Development, and Significance. Oxford: Clarendon Press. Lk 135–141.
  26. ↑ Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament; Michael J. Kruger, Canon Revisited, ptk 6–8; Edmon L. Gallagher ja John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity, lk 174–235.
  27. ↑ Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. 3., täiend. tr. Minneapolis: Fortress Press, 2012.
  28. ↑ Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. 3., täiend. tr. Minneapolis: Fortress Press, 2012.
  29. ↑ James C. VanderKam, The Dead Sea Scrolls and the Bible. Grand Rapids: Eerdmans, 2012.
  30. ↑ Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible.
  31. ↑ Karen H. Jobes, Moisés Silva, Invitation to the Septuagint. 2. tr. Grand Rapids: Baker Academic, 2015.
  32. ↑ B. M. Metzger, B. D. Ehrman, The Text of the New Testament: Its Transmission, Corruption, and Restoration. 4. tr. Oxford: OUP, 2005; John D. Meade ja Peter J. Gurry, Scribes and Scripture: The Amazing Story of How We Got the Bible (Crossway, 2022), ptk 3.
  33. ↑ Meade ja Gurry, Scribes and Scripture, ptk 3.
  34. ↑ Charles E. Hill ja Michael J. Kruger (toim.), The Early Text of the New Testament (Oxford University Press, 2012), lk 1–22; Michael J. Kruger, Canon Revisited: Establishing the Origins and Authority of the New Testament Books (Crossway, 2012), ptk 7.
  35. ↑ Hill ja Kruger (toim.), The Early Text of the New Testament, lk 83–156, 175–224; Meade ja Gurry, Scribes and Scripture, ptk 3.
  36. ↑ Hill ja Kruger (toim.), The Early Text of the New Testament, lk 1–22.
  37. ↑ Meade ja Gurry, Scribes and Scripture, ptk 3.
  38. ↑ Meade ja Gurry, Scribes and Scripture, ptk 3; Metzger ja Ehrman, The Text of the New Testament.
  39. ↑ Metzger ja Ehrman, The Text of the New Testament; Hill ja Kruger (toim.), The Early Text of the New Testament, lk 1–22.
  40. ↑ Jaroslav Pelikan, The Christian Tradition, vol. 1–2. Chicago: University of Chicago Press.
  41. ↑ Jerome, Epistula 57 (Ad Pammachium de optimo genere interpretandi, 395/396): "…absque Scripturis sanctis, ubi et verborum ordo mysterium est, non verbum e verbo, sed sensum exprimere de sensu."
  42. ↑ Jerome, Prologus in Libros Regum (Prologus galeatus).
  43. ↑ Jerome, proloog "Salomoni raamatutele" (eesõna Tarkuseraamatule ja Siirakile): "Sicut ergo Judith et Tobiae et Machabaeorum libros legit quidem Ecclesia, sed inter canonicas Scripturas non recipit…"
  44. ↑ Eesti Piibliselts: "Eestikeelne Piibel"; "Ajalugu".
  45. ↑ Eesti Piibliselts: piiblitrükkide nimestikud ja ajaloo ülevaated, piibliselts.ee.
  46. ↑ Eesti Keele Instituut: Eesti piiblitõlgete ajalooline konkordants.
  47. ↑ Vt ka: Jaan Rossi (toim.), Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn: Emakeele Selts, 1999.
  48. ↑ Robert Alter, The Art of Biblical Narrative. New York: Basic Books, 1981; Northrop Frye, The Great Code: The Bible and Literature. New York: Harcourt Brace Jovanovich, 1982.
  49. ↑ Vt nt The Westminster Confession of Faith (1647), I ptk; Augsburgi usutunnistus (1530); Thirty-Nine Articles of Religion (1571).
  50. ↑ Katoliku Kiriku Katekismus, §80–82 (Dei Verbum 9).
  51. ↑ Georges Florovsky, Bible, Church, Tradition: An Eastern Orthodox View. Belmont, Mass.: Nordland, 1972.
  52. ↑ Vt nt K. A. Kitchen, On the Reliability of the Old Testament. Grand Rapids: Eerdmans, 2003; W. G. Dever, What Did the Biblical Writers Know and When Did They Know It?. Grand Rapids: Eerdmans, 2001.
  53. ↑ Läbivaateid vt nt I. Finkelstein, N. A. Silberman, The Bible Unearthed. New York: Free Press, 2001; J. K. Hoffmeier, Israel in Egypt ja Israel in Canaan. Oxford: OUP, 1997/2005.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Piibel&oldid=7192341"