Neeme Järvi

Neeme Järvi (1940. aastani Neeme Jööts; sündinud 7. juunil 1937) on eesti dirigent.

Elulugu

Neeme Järvi õppis Tallinna Muusikakoolis löökpille Kristjan Vestre klassis ja koorijuhtimist Helvi Voore klassis.

Aastatel 1955–1960 õppis ta Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestridirigeerimist. Sisseastumiseksamil sai määravaks dirigeerimisoskus. Tol ajal ei osanud ta vene keelt.^[1]

Järvit ajendas muusikast (alustades löökpillide, eelkõige ksülofoniga) huvituma tema vanem vend Vallo Järvi.^[1] Esimest korda esines ta dirigendina 18-aastaselt Eestis. Ooperit (Bizet' "Carmen") juhatas ta esimest korda Leningradi Kirovi-nimelises teatris.

1963. aastal asus Neeme Järvi tööle Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee Sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seda tööd tegi ta 1976. aastani. Aastatel 1976–1980 oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja peadirigent.

Neeme Järvit tunti väljaspool Eestit hästi juba 1960. aastatel, mil ta esines sageli Leningradi Filharmoonia Sümfooniaorkestri ja teiste vene orkestritega paljudes endise Nõukogude Liidu ja idabloki maades.

Suurde rahvusvahelisse muusikaellu astus ta 1971. aastal pärast võitu Accademia Nazionale di Santa Cecilia konkursil Roomas. Sellele järgnesid kutsed paljude eliitorkestrite dirigeerimiseks ning tuntud ooperiteatritesse.

1980. aastal lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist Iisraeli viisaga ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse, kuna Nõukogude Liidu süsteem piiras tema loomingulist vabadust.^[2] Aastatel 1982–2004 oli ta Rootsis Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent ja 1990–2005 USA-s Detroiti Sümfooniaorkestri peadirigent. Maestro Järvi on olnud ka Jaapani Filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti Rahvusorkestri audirigent.

Tema dirigeerimisel on välja antud ligi 500 CD-plaati.^[3]

1987. aastast on ta Ameerika Ühendriikide kodanik. Ta kolis Eestisse tagasi 1990. aastatel.^[1]

1988. aastal valiti Neeme Järvi Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks.

2010. aasta septembris tuli Järvi taas ERSO peadirigendiks, kuid astus novembris 2010 tagasi.

2011/2012. hooajal töötas ta jälle ERSO peadirigendina. Ühtlasi jätkas ta ka kontserditegevust kogu maailmas, juhatades mitmeid maailmakuulsaid orkestreid kokku rohkem kui 50 kontserdil.^[4]

Tunnustus

1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
1971 – Eesti NSV rahvakunstnik
1978 – NSV Liidu riiklik preemia
1990 – Rootsi Põhjatähe orden
1993 – Toblachi auhind
1996 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[5]
1997 – Tallinna vapimärk
1999 – valiti 20. sajandi Eesti saja suurkuju hulka
2003 – Pärnu vapimärk (Pärnu kui kultuurilinna tutvustaja maailmas, rahvusvaheliste dirigeerimise meistrikursuste ellukutsuja ja läbiviija, üks kontserdimaja rajamise idee autoreid)
2007 – Pärnu aukodanik
2012 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia
2017 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
2019 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia (dirigendile, kelle elutöö on liigutanud mägesid)
2026 – Riigivapi I klassi teenetemärk^[6]

Ta on Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia (1989), Göteborgi Ülikooli (1985), Aberdeeni Ülikooli (1990), Michigani Wayne’i ülikooli (1994) ja Michigani Ülikooli audoktor^[7] ning Rootsi Göteborgi linna ja USA Michigani osariigi aukodanik. Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia auliige.

Alates 2018. aastast sõidab Tallinnas Neeme Järvi nimeline tramm.^[8]

Isiklikku

Liiliaga tutvus Neeme Järvi Leningradis õppides. Nad abiellusid 1961. aastal.^[1] Neil on kolm last: Kristjan Järvi, Paavo Järvi ja Maarika Järvi.^[1] Tema vend oli dirigent Vallo Järvi ja vennapoeg oli tšellist Teet Järvi.