Karukultus

Karukultus on karude kummardamise usk. See oli levinud traditsioon peamiselt küttivate põhjarahvaste seas (saamid, ainud, komid, handid ja inuitid), kes pidasid karusid ja muid elusolendeid loodushingedeks, kuid samuti ka baskide ja idaslaavi rahvaste seas.

Karukultus on animismi osa, mis väljendub eri kultuurides erinevalt. Välditakse karu nimepidi kutsumist, nende küttimist, tuuakse neile enne jahi alustamist ohverdusi ja peetakse karupeiesid. Usutakse, et põlisrahvaste usk animismi ja karudesse tulenes nende sõltuvusest loodusega.

Antropoloogide seas on vaidlusi, kas karude kummardamise kombe levik paljude rahvaste seas on tingitud keskkonnast või hoopis iidsete aegada kultuurilisest pärandist. Lääne-Euroopas on leitud palju koopaid karujäänustega, mille asukoha järgi võiks väita, et neandertallased austasid samuti karusid. Vastuväitena leitakse, et kui see oleks tõesti nii olnud, peaks neid jälgi olema rohkem ka neandertallaste inimasustustes.

Karukultus eri rahvastel

Soomlastel

Vanad soomlased vältisid karu nimepidi kutsumist, see oli tabu. Selle asemel öeldi mesikämmen ('mesikäpp'), kontio ('maaelanik'), metsän omena ('metsaõun'), metsän kuningas ('metsakuningas') ja nalle ('kaisukaru'). Karu nimetustest on pikk ülevaade kaasaegsel Soome karu-usu kummardajal Miika Vanhapihal.

Karu sarnasus inimesega võis olla üheks põhjuseks, miks neid kõrges aus hoiti. Tömbi koonu ja väikeste ümmarguste kõrvadega loom oli justkui karvase inimese näoga, küürus selja ja lühikeste jalgadega. Karu oli toore jõu sümbol, ent ometi ei jahtinud ta inimesi ega olnud vaenulik, kui temasse austusega suhtuti.Karusid peeti tarkadeks loomadeks nende talvepesade hoolika ehituse ja küttide osava eksitamise pärast. Usuti lausa, et karud mõistavad inimkeelt, ning kui jääda karuga kohtudes viisakaks, jätab karu süütu inimese rahule. Kui karu käitus halvasti, usuti, et temas valitseb surnud inimese hing. Rahvauskumustes teadis karu raseda naisega kohtudes, kas on sündimas poiss või tüdruk. Kui loode oli poiss, rebis karu naise kõhu lahti, kui loode oli tüdruk, jättis karu ema rahule. Kristluse tulekuga muutus karu kurjaks loomaks, kes tõi halba.

Soome rahvuseeposes "Kalevala" ja teoses "Suomen kansat vanhat runot" (SKVR) on mainitud karupeiede kommet (karhunpeijaiset), mis on siiamaani Soomes säilinud. Rituaali eesmärk oli jahiloom uude ellu tagasi juhatada, et too tahaks uuesti metsas sündida. Peijaiset tähendab ka matuseid ja kõnekeeles üldisi pidustusi. Sarnaseid tseremooniaid on pidanud paljud teised põlisrahvad.

Metsa riputatud karukolju pärast karupeiesid. Artturi Kannisto

Karukoljude rituaalne säilitamine Soomes võib olla väga vana komme, mis erineb piirkonniti. Pärast karu tapmist lauldi lepitaval toonil, et juhtunu oli õnnetus või karu enda süü. "Kalevala" järgi:

Otsoseni, ainoiseni,

Mesikämmen, kaunoiseni!

Elä suutu suottakana!

En minä sinua kaannut:

itse vierit vempeleltä,

hairahit havun selältä,

puhki puiset kaatiosi,

halki haljakan havuisen.

(Minu ainus, minu ainus

Mesikäpp, mu kaunis!

Ela õnnistatult, õilis!

Ei mina sind surmale pööranud:

ise veeresid onnist välja,

karvaste männiokaste seljast,

lõhkusid oma puust lossi,

lõhkusid lõhenenud männi.)

"Kalevala" 46: 110

Karu surnukeha koheldi sama väärikalt kui inimese oma. Kuna karu oli jumaliku päritoluga, siis pidi matus järgima täpseid rituaale, mille lõpuks viidi karu kolju metsa ning asetati koljumännile (soome k kallohonka). Pealuu asetati puuokstele, ida poole. Teised luud maeti männi jalamile. Puu sümboliseeris maailmapuud ja kolju puule tõstmisega arvati, et karu naaseb taevasse, kus ta sündis.

SKVR-i Karjala regilauludes räägitakse karujahist ja peiedest tihti kui pulmadest. Karust lauldakse kui oma pulmadele sisse maganud neiust, keda karukütid surmani võrgutavad. Teistes lauludes kutsutakse karu vanaisaks (kouko), ja tema auks peetavad karupeied on samaaegselt nii matus kui ka pulmad. Teistes lauludes on karu peigmees või laulja väimees. Osades piirkondades söödi karupeiedel karuliha, et selle kehaosaga seotud karu oskusi või omadusi endalegi saada. Teistes piirkondades peeti karu inimesega liiga sarnaseks, ning Karjala aladel oli karu liha söömine õigeusu järgi patt.

Aja jooksul ja eriti koos kristluse levikuga on karupeied hääbunud või muutunud. Tänu ohtratele kirjalikele ja suulistele allikatele teame me siiski täpselt, kuidas karupeiesid peeti. Mõnikord tähendas see vaid jahimeeste kogunemist karu liha söömiseks.

Vanimad karupeiede kirjeldused Soomes

15. juulil 1640 toimus Turu Akadeemia (Helsingi ülikooli eelkäija) avamine, kus viibis Soome aadliklass. Peol viibinud piiskop Isak Rothovius (1572-1652) kirjeldas värvikalt soomlaste ebausklikke tavasid:

„Kui nad karu püüavad, peetakse pimedas pidusööki, juuakse karu koljust, urisetakse nagu karu uriseb ja öeldakse, et nii nad saavad rohkem saaki.“

Rothovius arvas, et ülikooli asutamine oleks suur võit paganliku muinaskultuuri üle.

Christian Salmenius (1700–1791) on oma teoses "Historisk och oeconomisk beskrifning öfver Calajoki sockn uti Österbotn" kirjeldanud põhjamaade karutapmise rituaali nii:

„Nad täitsid karu kolju õllega, riputasid selle puuoksale ja kogu selle aja, kui kolju seal rippus ja paar tilka jooki sellesse jäänud väikestest aukudest tilkus, lõbutsesid nad, kummardasid karu pea ees või rääkisid sellega.”

Saamidel

Saamide karuküttimine oli rituaalne tegevus kogukonna moraali tõstmiseks ja küttide oskuste teispoolsuse hingedele ette näitamiseks. Karujaht oli väga ohtlik nii füüsilises kui ka šamanistlikus mõttes: karu tuli enne surma üles äratada. Kui karu valesti tapeti, ei rännanud ta hing teispoolsusesse, vaid jäi kütte tundras kummitama ja varitsema. Karukütid kasutasid küttimise ja riituse ajal rituaali-spetsiifilist salakeelt, kuna nagu soomlased uskusid saamid, et karud mõistavad inimkeelt ja võivad lugeda nende mõtteid. Karu tapmisel loodeti, et karu annab teispoolsuse hingedele aru karuküttide julgusest ja austusest nende vastu. Nii pidavat saavutama karude uuestisünd, uuendades pakti karude ja inimeste omavahelisest austusest ja reeglitest.

Hollandi kunstniku kujutus saami karujahist. Amsterdam, 1682. Jan Luyken

Karujaht erines saami rahvarühmade vahel suuresti, peamised tõendid saami karujahi kohta on lõunasaamidelt, üles tähendatud 18. sajandi keskel. Nendest põhja poole elavad Luule, Ume ja Pite saamide karude koopasse sisenemise rituaal oli põhjalikum, tähendatud üles 17. sajandi lõpus.

Karu hakati jälitama esimese lumega, et tema talvekoobast oleks kergem üles leida. Koopale lähenedes juhtis Luule saamide hulgas kütte see, kes karukoopa leidis. Enne tapmist pidi karu üles äratama, et tema vaim viibiks tapmise ajal kehas ning saaks naasta teispoolsusse. Pärast karu tapmist kõndisid kütid suuskadega mitu korda üle karu. Karu suu külge seoti oks, mida tõmmati kolm korda, samal ajal kui karutapja joigus. Pärast seda kaeti karu okstega ning jäeti päevaks tapmiskohta. Kütid naasid koju, joigudes karu surmast. Joig andis ka külale teada, kas tapetud karu oli mees või naine. Seejärel siseneti püstkotta (lavvu) läbi tagaukse, kus istusid naised. Naiste pead pidid olema kaetud ning nad tohtisid kütte vaadata vaid läbi vasest rõngaste, et neid karu vaimu eest kaitsta. Seejärel kinnitasid nad küttide riietele samuti vasest rõngad ning söödi parimat toitu.

Järgmine päev toodi karu koju. Tagasi tulles joiuti. Mehed nülgisid karul naha maha, samal ajal lauldes, et nemad karu ei tapnud, vaid mehed võõralt maalt. Samuti lauldi karule oma kodust, tema aust, ja sellest, mida naised teises püstkojas parasjagu tegid. Skandinaavia aladel ei tohtinud saami naised samas püstkojas viibida, Soome saamide hulgas niisugust keeldu ei olnud. Karu liha keedeti aeglaselt ilma soolata, mis viitab rituaali iidsemale päritolule ajast, kus saamide alal soola veel ei tuntud. Liha keetmine oli väga täpne toiming: karuliha ei tohtinud üle keeda, kuid samas ei olnud lubatud ka külma vett lisada. Pärast seda karu süüakse. Olenevalt piirkonnast on naistel lubatud süüa vaid karu tagumisest osast lõigatud liha.

Pärast karu söömist maeti karu, seades tema kondid võimalikult anatoomilise täpsusega. Karu nahk laotati leedripuule, ning naised ja lapsed lasid kinniseotud silmadega karu suunas. Naine, kes nahka tabas, sai suure au osaks: kui ta oli abielus, oli tema mees järgmine karutapja. Kui naine ei olnud veel abielus, on au veelgi suurem – see tähendas, et tulevikus abiellub ta võimsa karukütiga. Pärast rituaali pidid karujahil osalenud kütid oma naistest kolm päeva lahus olema, karutapja aga viis päeva. Seda tava peeti oluliseks, et karu vaim naisi ei kiusaks, ning järgnevalt mainitud karumüüdi järgi leinasid naised tapetud karu kui oma lihast abikaasat.

Karupeiede tavad on ilmselt tulenenud ühest saami karumüüdist. Ühel naisel on kolm venda, kes vihkavad oma õde nii väga, et naine põgeneb tundrasse. Ta leiab varju karukoopas, ning saab karuga lapse. Laps kasvab suureks, karu jääb vanaks ning kavatseb surra. Siiski palub ta naist, et too kinnitaks ta pealuule vasest rõnga, et ta poeg, kes kodust ära viibib, oma enda isa ei tapaks. Olenevalt piirkonnast tapab ta järgmisena naise kaks vanemat venda enne kolmanda kätte langemist, või kannab küttidele ette täpsed juhised enda tapmiseks. Karu poeg ähvardab suurest pahameelest oma isa uuesti ellu tuua kas karu laipa oksaga nüpeldades või liha keetmise ajal vett üle ääre jooksma ajades, otsekui karu hing tärkaks potis oma lihas uuesti ellu. Seetõttu on karujahi ajal vasest rõngad, oksad ning rituaali täpne järgimine oluline. Punast leedrimahla kutsutakse lõuna-saami keeles liejpie, mis tähendab menstruaalverd. Kui naised seda küttidele näkku sülitavad, on tegemist puhastusrituaaliga.

Ainudel

Ainu karuohverdus, 1870

Ainud usuvad samuti, et igal loodusnähtusel on hing. On inimhinged, aynu'd, ja loodushinged, kamuy'd. Kamuy tähendab jumalat ning neid võib olla nii häid kui halbu. Kõigi loomahingede seas on karu austatuim ja teiste loomahingede peajumal. Ainud peavad karupeiesid samamoodi nagu saamid ja handid. Ainu kütid püüavad kinni karupoja, kes kasvatatakse järgmised poolteist aastat üles küla pühas telgis. Karupojale pakutakse inimpiima. Septembri alguses peetakse Iomante festival, kus austatakse tulejumalannat Fuchit ja mägede jumalat Kimun-Kamuyd. Täiskasvanud karupoeg meelitatakse telgist välja ning tema auks minnakse rongkäigus ärasaatmispaika. Naised kutsuvad teda hellitavate nimedega. Seejärel lastakse karu nüride nooltega. Tõsisemad vigastused tekitatakse teravate nooltega, kuni lõpuks karu kahe palgiga kägistatakse. Naised seisavad meeste taga, tantsides karu auks, nuttes ja halades ning meeste selgu pekstes. Küla vanemad mehed võtavad karul naha maha, jättes selle karu pea külge. Pea koos nahaga viiakse altarile, kus karu hingele pakutakse saket, toitu, mõõka või vibu. Karuliha viiakse telki ja jäetakse sinna järgmiseks päevaks. Karu maks lõigatakse tükkideks, soolatakse ning süüakse koos karu verega, mille mehed ära joovad. Karu sisikonna eemaldamise ajal naised itkevad ja tantsivad ahastusest. Järgmisel päeval süüakse karuliha ning pidustused jätkuvad.

Komidel

Karu (komi keeles tavaliselt Oš) on üks tähtsamaid tegelasi Komi mütoloogias. Teda peetakse olendiks, kes ühendab inimlikke ja jumalikke omadusi ning tegutseb vahendajana elu ja surma, inimese ja metsa vahel. Karu on seotud maailma loomise, teispoolsuse ja šamanismi rituaalidega. Mütoloogilistes juttudes on karu taevaisa Eni poeg. Mõnes loos elab ta algselt taevas ja satub maale pärast seda, kui sööb naise pillatud herneid. Teistes variantides on karu algselt inimene, näiteks metsas elav mees Mihhail, kes muutub karuks maagilise või jumaliku sekkumise tagajärjel.

Rahvapärimuse järgi oli maa algselt sile, kuni karu kraapis seda oma küünistega. Nii tekkisid mäed, orud ja sood. Karu on ka surnute ja šamaanide hingede saatja. Mõnes kujutises kannab ta inimest seljas üle piirijõe; inimesel on rinnal spiraal, mis sümboliseerib hinge rännakut teispoolsusesse.

Karul puudub inimesele omane pöial. Müütide järgi palub ta seda oma isalt Enilt või pühalt Nikolas Nikolault, kuid palvet ei täideta, sest muidu saaksid loomad inimvõimed või inimesed jumalikud jõud. Siiski lubatakse karul sügisel mõneks ajaks olla metsa „hea valdaja“, kelle hoole all loodus puhkab.

Karu esineb komide rahvajuttudes kui metsavaim, nõid või inimnaise röövija. Ühe tuntud legendi järgi on rahvuskangelane Kudõm-Oš karu ja naise liidust sündinud poeg. Karu on seotud ka surma sümboolikaga – surnu aknad kaeti karunahaga ning must karu tähistas surma kohalolu või kaitsjat. Karu luid ja hambaid kasutati amulettidena. Luude viimine ehituspaika pidi tooma õnnetust, kuid kihvad kaitsesid haiguste ja kurja silma eest.

Karu liha suhtes valitsesid tabud: mõnes piirkonnas seda peeti pühaks ja välditi, teisal söödi rituaalselt, et omandada karu jõud. Arvati, et karu mõistab inimkeelt ja suudab inimestega suhelda, kui tema poole heatahtlikult pöörduda.

Karujaht oli rituaalne tegevus. Enne jahti valmistati ohvriand – magus rukkipuder või meejook – karu lepitamiseks. Tapetud karult tuli kohe eemaldada kihvad ja küünised, et kinnitada tema surma ja vältida tema „tagasitulekut“. Karu pea ja süda maeti kindlas suunas, sageli pea allapoole, et olend ei tõuseks ellu. Musta karu koljut hoiti taludes kaitseesemena, mis pidi hoidma eemal haigusi ja kurja vaimu.

Karukultus on komi rahvausundis üks sügavamaid ja vanemaid kihistusi. Selle juured ulatuvad Põhja-Euraasia taigarahvaste varasesse loodususku.