Mine sisu juurde

Johannes Klesment

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on õigusteadlasest ja poliitikust; samanimelise põllumehe ja Vabadusristi kavaleri kohta vaata artiklit Johannes Klesment (põllumees).
Johannes Klesment
Eesti kohtuminister
Ametiaeg
18. september 1944 – 12. jaanuar 1953
Eelnev Albert Assor
Järgnev Peeter Panksep
Isikuandmed
Sünnikoht 30. mai 1896 Muuda Vikiandmetes
Keila, Keila vald, Harjumaa
Surmakoht 23. detsember 1967 (71-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Washington, Ameerika Ühendriigid
Rahvus eestlane
Erakond Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei
Abikaasa Edith (1925–1932),
Hermine
Vanemad Kaarel Klesmann,
Anna Klesmann
Lapsed Helvi Klesment (s. 1926)
Alma mater Tartu Ülikool
Tegevusala õigusteadus

Johannes Klesment (harva ka Kleesment, kuni Riigikohtu otsuseni 20. novembril 1924 kirjutati tema nime ka Johannes Klesmann või Johannes Kresmann[1]; 30. mai 1896 (vkj 18. mai) Kumna, Keila vald, Harjumaa – 23. detsember 1967 Washington) oli Eesti poliitik, õigusteadlane ja ajakirjanik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Klesment sündis Kumna külas rätsepa pojana.[2][3] Õppis aastatel 1906–1911 Keila Rahvahariduseltsi eestikeelses rahvakoolis ja 1911–1914 Tallinna Linna Kaubanduskoolis.[4][5]

Lõpetas gümnaasiumi eksternina 1924. aastal. Samast aastast jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, lõpetas ülikooli õigusteaduskonna 1927. aastal cum laude.[2][4][6][3]

Karjäär Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1914–1917 töötas ta Keila valla omavalitsuses vallakirjutajana,[6] 1917. aastal Paldiski linna sekretärina ja aastatel 1917–1921 (välja arvatud Saksa okupatsiooniaeg) Tallinna linna omavalitsuse teenistuses, kõigepealt linna korterite lepituskoja sekretärina, hiljem abiesimehena.[4] 1920. aastal valiti Klesment ESDTP nimekirjas Harju maavolikogu liikmeks, kus ta oli 1923. aastani.[2]

1921. aastast töötas ta lisaks ka ajakirjanikuna, olles aastatel 1921–1922 ajalehe Sotsiaaldemokraadi toimetuskolleegiumi liige ja pärast seda Narvas kaks aastat (1922–1924) Põhja Kodu toimetaja.[2] Aastatel 1924–1926 oli ta Viru maavolikogu liige, Narvas linnanõunik ja vaestelastekohtu esimees.[4][5]

Aastatel 1926–1932 valiti ta sotsiaaldemokraatliku partei esindajana Riigikogu III ja IV koosseisu. 1927. aastal tegutses ta samal ajal Rahva Sõna toimetuse liikmena, aastatel 1927–1932 töötas ta veel Viru maavolikogu ja 1927–1929 Narva linnavolikogu liikmena.[3] Aastatel 1927–1932 töötas ta ka vandeadvokaat August Rei abina.[7][2][5]

1932. aasta valimistel ta Riigikokku ei pääsenud, mistõttu ta lahkus sotsiaaldemokraatide erakonnast ja jätkas tööd advokaadina.[8] 1932. aastal kutsuti Klesment kohtuministeeriumi teenistusse kodifikatsiooni osakonna liikmeks (ministeeriumi nõunikuks), kus töötas 1940. aastani.[2] 1935. aastal oli ta ka Riigi Teataja vastutav toimetaja.[5] Ta oli ka Balti Riikide Juristide Büroo Eesti osakonna esimees, kes võttis osa kõigist Balti juristide konverentsidest, ja Rahvusvahelise Administratiivteaduste Instituudi liige.[4]

1936. aastast võttis Klesment osa uue põhiseaduse väljatöötamisest, olles põhiseaduse koostamise komisjoni esimees. Kui Rahvuskogu kutsuti kokku, määrati Klesment riigivanema otsusega riigivanema ja vabariigi valitsuse peaesindajaks Rahvuskogu juurde. 26. septembril 1938 komandeeris peaminister Kaarel Eenpalu ta juriidiliseks nõunikuks peaministri ja Vabariigi Valitsuse juurde, kellena Klesment töötas kuni Nõukogude okupatsioonini. Tema ülesandeks Valitsuse nõunikuna oli eelnõukavade läbivaatamine ja koostamine; peaministri ja Vabariigi Valitsuse üldesindajana eelnõude arutamisest osavõtmine Riigikogu mõlema koja komisjonides ja koosolekutel.[2][5][9]

Sõja- ja pagulasaegne tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Lühikest aega, alates 5. juulist 1940, oli Johannes Klesment Riigisekretäri alaline asetäitja.[10] Saksa okupatsiooni ajal, aastatel 1941–1944, oli ta majandus- ja rahandusdirektori nõunik. Ta kuulus lähima kaastöölisena Jüri Uluotsa ümber koondunud kitsamasse ringkonda ning Rootsis elanud August Rei ja Heinrich Laretei ei usaldanud teda. [11] 1944. aastal liideti Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega.[3]

Pärast Nõukogude ja Saksa okupatsiooni kutsus peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots Klesmenti põranda all moodustatud Eesti valitsuse koosseisu, kuhu ta kuulus 18. septembrist 1944 kohtuministrina.[3] Teine Nõukogude okupatsioon sundis ta kodumaalt lahkuma.[2] Ta siirdus 19. septembril 1944 koos Jüri Uluotsaga Mihkel Kõvamehe purjekal Atlantic Tallinnast Rootsi, kuhu nad jõudsid 22. septembril.[12] 13. jaanuaril 1945, pärast Uluotsa surma, andis ta pühaliku tõotuse August Reile[13] ja oli Vabariigi Valitsuse liige kuni 1953. aastani.[14]

Rootsis võttis ta osa pagulasorganisatsioonide tegevusest, oli üks Välis-Eesti ajalehe, Eesti Rahvusnõukogu ja Eesti Rahvusfondi asutajaid. Ta töötas Välis-Eesti lehe toimetajana, rahvusnõukogu aseesimehena ja ERF-i peasekretärina aastatel 1949–1950. Eesti Komitees oli ta juristide sektsiooni juhatuse liige.[5]

1952. aastal kutsuti Klesment Vaba Euroopa Komitee juurde rajatud Vaba Eesti Komitee liikmeks, mistõttu ta kolis Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Komitee liige oli ta aastatel 1952–1959.[3] Ta siirdus 1959. aastal Washingtoni, kus asus Kongressi Raamatukogu teenistusse juriidiliste probleemide analüüsijana raamatukogu õigusteadusliku haruraamatukogu Euroopa osakonnas, kus ta hiljem edutati juriidiliseks spetsialistiks. Raamatukogus töötas ta elu lõpuni. 1961. aastal sai Klesment USA kodanikuks.[15]

Ameerika Ühendriikides võttis ta osa eesti õigusteadlaste organiseerimisest. Ta oli USA Eesti Õigusteadlaste Ühingu esimees ja võttis osa mitmest rahvusvahelisest õigusteadlaste konverentsist Euroopas.[2] Ta oli üks Washingtoni Eesti Seltsi asutajaid ja hiljem ka juhatuse liige, E.E.L.K. Washingtoni Markuse Koguduse juhatuse liige.[5]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

1967. aasta lõpus tundis Klesment end halvasti. Ta kaotas lühikese ajaga palju oma kehakaalust ja arstid tuvastasid kaugele arenenud vähi. 22. detsembril tehti talle Washingtoni haiglas operatsioon, kuid Klesment suri 23. detsembri varahommikul kella poole viie paiku.[16] Ta maeti 30. detsembril Fort Lincolni kalmistule Washingtonis.[5][15]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes sündis Kumna külas Pohlaka talus Kaareli ja Anna peres esimese lapsena.[3] 1897. aastal sündis noorem vend Hermann Klesment.[17]

Klesment abiellus kaks korda.

  • 1925. aastal abiellus ta majandusteadlase Edith Krameriga. 1926. aastal sündis abielust tütar Helvi Klesment. Abielu lahutati 1932. aastal.[3]
  • Teise abikaasa Hermine Weissiga elas Klesment elu lõpuni.[15] Hermine Klesment suri 1988 Tallinnas poja juures viibides.[18]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Klesment avaldas eriraamatutena mitmeid seaduste kommenteeritud väljaandeid, näiteks "1938. a. Põhiseadus", "Töökaitse seadused". "Omavalitsuste valimisseadused"). Samuti avaldas ta mitmeid artikleid [4]

  • Uue parlamendi sünd. Vaba Maa, 2. juuli 1937, nr 147, lk 5.[21]
  • Üleminekuaja kolm faasi. Uus Eesti, 26. august 1937, nr 230, lk 4.[22]
  • Dekreet. Uus Eesti, 17. jaanuar 1939, nr 16, lk 4.[23]
  • Johannes Klesment. Kuidas saabub seadus. Politseileht, 20. märts 1939, lk. 108–112[24]; 4. aprill 1939, nr. 6, lk. 144–146[25]; 18. aprill 1939, nr. 7, lk. 173–176[26]; 20. juuni 1939, nr. 11/12, lk. 262–264[27]; 19. juuli 1939, nr. 13, lk. 297–299.[28]
  • Personaalsed omavalitsused Eestis. Politseileht, 20. juuni 1940, nr 11/12, lk 241–246.[29]

Olulisemateks Klesmendi trükis avaldatud monograafiateks ja uurimusteks sõdadevahelise iseseisvuse ajal on:[15]

  • "Omavalitsuste valimise seadused"
  • "Eesti Vabariigi Põhiseadus" (koos J. Kaivuga)
  • "Sisepoliitiline kriis ja Põhiseadus"
  • "Historical introduction" (ingliskeelne sissejuhatus 1938. aasta põhiseaduse ja üleminekuaja seaduse tõlkele; samas raamatus on ka Jüri Uluotsa artikkel)[30]
  • "Reform of the Estonian Constitution"
  • "Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all"

Eksiilis tegi Klesment tööd Balti riike puudutava juriidilise ning poliitilise bibliograafia alal, koostades uurimusi ja publikatsioone:[15]

  • "Legal Sources and Bibliography of the Baltic States", 1963
  • "The Estonian Soldiers in the Second World War"
  • "Testimony on Secret Elections in Estonia"
  • "Estonian Comments on the Soviet Criminal Reform"
  • "Estonian Contribution to Soviet Legal Science"
  • "Promulgation, Publication and Codification of Laws in the Estonian SSR"
  • "New Soviet Position on the Nationally of Estonians Abroad"
  • "Nõukogude teooriad Eesti anastamise kohta"
  • "Konstitutsiooni rakendamisest N. Eestis"

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2100.1.5386:8
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "JOHANNES KLESMENT 60-AASTANE". Meie Elu. 6. juuni 1956. Lk 8.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "KLESMENT, JOHANNES". Eesti biograafiline andmebaas ISIK. Vaadatud 2. jaanuaril 2025.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 "J. Klesment nimetati valitsuse nõunikuks". Järwa Teataja. 28. september 1938. Lk 2.
  5. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "Klesment, Johannes". TLÜAR. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 2. jaanuaril 2025.
  6. 1 2 "Johannes Klesment 40-aastane". Uus Eesti. 29. mai 1936. Lk 2.
  7. ↑ Tõotan ustavaks jääda..., lk 1552
  8. ↑ "Joh. Klesment kodifikatsiooni osakonna liikmeks". Kaja. 28. juuli 1932. Lk 3.
  9. ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:379754/326537/page/1 Peaministri käskkiri nr. 14 – 26. septembrist 1938 (RTL 1938, 82)
  10. ↑ https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1940/07/06/7 Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 62 – 5. juulist 1940 (RT 1940, 60, 569)
  11. ↑ Tõotan ustavaks jääda... lk. 913, 931–932, 1110
  12. ↑ Järvelaid, Peeter (6. november 2009). "Jüri Uluotsa teekond Rootsi kuningriiki". Estonian World Review.
  13. ↑ Tõotan ustavaks jääda..., lk. 264
  14. ↑ Tõotan ustavaks jääda..., lk. 1551
  15. 1 2 3 4 5 Grabbi, Hellar (10. jaanuar 1968). "J. KLESMENT MAETI WASHINGTONIS". Vaba Eestlane. Lk 5.
  16. ↑ "J. Klesment suri". Meie Elu. 4. jaanuar 1968. Lk 8.
  17. ↑ "Sünnimeetrika; 1892-1901". Rahvusarhiiv. 1901.
  18. ↑ Tõotan ustavaks jääda..., lk 1551
  19. ↑ Eesti tänab, 2001, lk. 82
  20. ↑ Eesti tänab, 2001, lk. 242
  21. ↑ Klesment, Johannes (2. juuli 1937). "Uue parlamendi sünd". Maa Hääl. Lk 3.
  22. ↑ Klesment, Johannes (26. august 1937). "Üleminekuaja kolm faasi". Uus Eesti. Lk 4.
  23. ↑ Klesment, Johannes (17. jaanuar 1939). "Dekreet". Uus Eesti. Lk 4.
  24. ↑ "Politseileht, 20. märts 1939". Digar. 20. märts 1938. Lk 108–112.
  25. ↑ "Eesti Politseileht; 6 1939". Digar. 4. aprill 1939. Lk 144-146.
  26. ↑ "Eesti Politseileht; 7 1939". Digar. 18. aprill 1938. Lk 173–176.
  27. ↑ "Politseileht ,20. juuni 1939, nr. 11/12". Digar. 20. juuni 1939. Lk 262–264.
  28. ↑ "Politseileht, 19. juuli 1939, nr. 1". Digar. 19. juuli 1939. Lk 297–299.
  29. ↑ "Eesti Politseileht; 11-12 1940". Digar. 20. juuni 1940. Lk 241–246.
  30. ↑ Uluots, Jüri; Klesment, Johannes (1937). Constitution of the Republic of Estonia with the Decision of the Estonian People for convening the National Constituent Assembly and the Law for the Transition Period. Tallinn.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johannes_Klesment&oldid=7163008"