Horvaadi keel

horvaadi keel (hrvatski jezik)
Kõneldakse	Horvaatia
Piirkonnad	Kagu-Euroopa
Kokku kõnelejaid	umbes 6–7 miljonit
Keelesugulus	indoeuroopa keeled  slaavi keeled   lõunaslaavi keeled    horvaadi keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	Horvaatia, Euroopa Liit
Keelehoole	Institut za hrvatski jezik i jezikoslovlje
Keelekoodid
ISO 639-1	hr
ISO 639-2	hrv/scr
ISO 639-3	hrv

Horvaadi keel "codex" 1200

Horvaadi keel 1000-1100 (Baška tahvel)

Horvaadi keel "Misal" 1368

Horvaadi keel 1380-1400

Horvaadi keel (horvaadi keeles hrvatski jezik) on üks indoeuroopa keeltest, mis kuulub lõunaslaavi keelte hulka. See on Horvaatia Vabariigi ametlik keel ja üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Seda kasutatakse laialdaselt ka Bosnias ja Hertsegoviinas. Horvaadi keelt räägib emakeelena umbes 7 miljonit inimest peamiselt Horvaatias.

Horvaatia territooriumil on kujunenud välja kolm peamist murret: čakavski, kajkavski ja štokavski, mille nimetused tulenevad sõnast „mis“ (vastavalt ča, kaj, što). Kõik need on andnud oma panuse kirjakeele arengusse, kuid aja jooksul sai kirjakeele aluseks just štokavski murre. Horvaadi keel kasutab ladina tähestikul põhinevat kirjasüsteemi ning keelt räägib umbes 6,2 miljonit inimest.

Üks vanimaid horvaadi kirja mälestusmärke on Baška tahvel (Bašćanska ploča, 11. sajand), mis on kirjutatud glagoliitsas ehk vanaslaavi tähestikus.

Ajalugu

Umbes IX sajandi lõpust hakkas horvaatide seas levima vanaslaavi keel ning koos sellega tekkis ka kirjasüsteem glagoolitsa. See oli muistne slaavi tähestik, mille lõid Kyrillos ja Methodios. Sel ajal kasvas kirjaoskajate arv ning tekstid hakkasid järk-järgult igapäevaellu jõudma. Ka rahvakeel arenes, eriti čakavski murre, millest sai hiljem üks horvaadi keele aluseid. Paralleelselt kujunes välja kirikuslaavi keele horvaadi variant. Seda kasutati jumalateenistustel ning see oli tihedalt seotud rahvakeelega. XVI sajandi alguses tekkis nn segakeel ametlike dokumentide jaoks, milles esines nii kiriklikke kui ka kõnekeelseid vorme. Keele valik sõltus sellest, kus tekst kirjutati, millisesse aega see kuulus ja mis eesmärgil seda kasutati.

Keskajal eksisteeris kolm kirjakeele tüüpi: kirikuslaavi horvaadi redaktsioon, hübriidne čakavi-kirikuslaavi keel ning segatud čakavi-kajkavski keel. Kõige vanemate rahvakeelsete tekstide hulka kuuluvad Istria leping (1275) ja Vinodoli statuut (1288). Kiriklikest kirjalikest mälestistest on tuntud teosed vürst Novaki missaal (1368) ja Hrvoje missaal (1404), milles on märgata elava kõnekeele mõju.

XIX sajandil liikusid horvaadid keelelise ühtsuse suunas. 1836. aastal võeti vastu Vuk Karadžići keelepõhimõtted ja kirjakeele aluseks sai štokavski murre. Horvaadid kasutasid ladina kirja, mille lõi Ljudevit Gaj.

Teise maailmasõja ajal püüti keelt „puhastada“ serbismidest, kuid need uuendused ei jäänud püsima. 1954. aastal kuulutati Novi Sadis (linn Serbias) horvaadi ja serbia keel üheks serbia-horvaadi keeleks. Aastal 1967 nõudsid teadlased horvaadi keele tunnustamist iseseisvana, mis viis Horvaatia kevadeni. 1971. aastal ilmunud „Hrvatski pravopis“ sai hiljem keele standardiks.

Kirjakeel

Kaasaegse horvaadi tähestiku (gajica) aluseks on ladina tähestik, see koosneb 30 tähest, millest kolm on digraafid (dž, lj, nj). Digraaf (ka digramm) on kahest tähemärgist koosnev kirjamärk, mida kasutatakse foneemide kirjutamiseks.

Tähestik

• 
  (a)
• 
  (be)
• 
  (ce)
• 
  (če)
• 
  (će)
• 
  (de)
• 
  (dže)
• 
  (đe)
• 
  (e)
• 
  (ef)
• 
  (ge)
• 
  (ha)
• 
  (i)
• 
  (je)
• 
  (ka)
• 
  (el)
• 
  (elj)
• 
  (em)
• 
  (en)
• 
  (enj)
• 
  (o)
• 
  (pe)
• 
  (er)
• 
  (es)
• 
  (eš)
• 
  (te)
• 
  (u)
• 
  (ve)
• 
  (ze)
• 
  (že)

Grammatika

Nimisõnadel on kaks arvu: ainsus ja mitmus, ning seitse käänet: nimetav, omastav, sihitav, üttekääne, kohakääne, daativ ja instrumentaal. See kõik kombineerub omakorda kolme sooga: mees-, nais- ja kesksooga, seega on igal nimisõna vormil teoreetiliselt 42 varianti. Ka omadussõnad ja asesõnad on komplekssed: omadussõnad võivad olla määratud või määramata ning asesõnad muutuvad käände, arvu ja soo järgi.

Tegusõnad horvaadi keeles on samuti komplekssed. Neil on seitse aega: olevik, tulevik I, tulevik II, imperfekt/aorist, perfekt ja pluskvamperfekt. Tegusõnadel on kaks arvu ja kolm isikut. Lisaks on tegusõnadel kaks aspekti – lõpetatud ja lõpetamata –, ning nende pööramine sõltub aspektist. Näiteks tegusõna skočiti (’hüppama ühe korra’) on lõpetatud, samas kui skakati (’hüppama korduvalt’) on lõpetamata. Paljud sageli kasutatavad tegusõnad on ebaregulaarsed ja neil on eripärased lõpud. Lisaks esineb keeles häälikumuutusi sõna sees, nagu palatalisatsioon ja assimilatsioon.

Nominativ (nimetav)	Tko? Što? (Kes? Mis?)	Jabuka je fina. (Õun on hea/maitsev.)
Genitiv (omastav)	Koga? Čega? Čiji? (Keda? Mida? Kelle omad?)	Ovo radim zbog jabuke. (Ma teen seda õuna pärast.)
Dativ (daativ)	Komu? Čemu? (Kellele? Millele?)	Idem prema jabuci. (Lähen õuna juurde.)
Akuzativ (sihitav)	Koga? Što? (Keda? Mida?)	Ne vidim jabuku. (Ma ei näe õuna.)
Vokativ (Vokatiiv)	Oj! Ej! (Oo)	Oj, jabuko! (Oo õun!)
Lokativ (Lokatiiv)	Gdje? U komu? U čemu? (Kus? Kelles? Milles?)	Živim u jabuci. (Elan õunas.)
Instrumental (Instrumentaal)	S kime? S čime? (Kellega? Millega?)	Trčim s jabukom. (Jooksen õunaga.)

Horvaadikeelsete sõnade võrdlemine teiste slaavi keeltega

		lõunaslaavi						lääneslaavi			idaslaavi
hilisalgslaavi	hilisalgslaavi tähendus	kirikuslaavi	sloveeni	horvaadi	serbia	bulgaaria	makedoonia	tšehhi	slovaki	poola	valgevene	vene	ukraina
*gvězda	täht	звѣзда	zvezda	zvijezda	звезда zvezda	звезда	звезда	hvězda	hviezda	gwiazda	звезда	звезда	звізда
*květъ	lill, õis	цвѣтъ	cvet	cvijet	цвет cvet	цвете	цвет	květ	kvet	kwiat	кветка	цвет	квітка
*ordlo	ader	рало	ralo	ralo	рало ralo	рало	рало	rádlo	radlo	radło	рало	рало	рало

Viited

• Vikipeedia horvaadi keeles